Marko Jakimenko „Nohik. Otse ja ausalt"

 Ma hindan seda, mida raamatuga püüti edasi anda ning seepärast ei taha ma selle kallal ka eriti norida. Koolikiusamine on vaatamata selle ehk langema hakanud trendile suuremal või vähemal määral siiski osa paljude koolilaste igapäevaelust ning see ei peaks kohe kindlasti nii olema. See ongi raamatu autori suurim eesmärk: olla maailmamuutja, kes oma kogemusele toetudes loodab koolikiusamise meie koolides lõpetada või vähemalt minimaalse tasemeni viia.

Haarasin selle raamatu kaasa, lootes lugeda üht kerget ja humoorilist suureks sirgumise lugu, kuidas vaiksest ja omaette hoidvast poisist kord edukas ärimees sai ning tänu omandatud enesekindlusele ka armastavas peres oma osa mängib. Selleks oli raamatus kindlalt olemas potentsiaal, mis minu hinnangul ülevoolava sapisuse taha küll aga varju jäi. Ma olen kindel, et kui autor oleks avaldanud sama raamatu ütleme umbes 10 aastat hiljem, oleks sama lugu jutustatud hoopis erinevast vaatepunktist ning olnud hoopis analüüsivam, teinud rohkem järeldusi ning kaasanud ka suuremat pilti.

Ma arvan, et autor oli raamatu väljastamise hetkel lihtsalt liiga noor. See võib kõlada õelalt, kuigi ma nii ei soovi, kuid on üsna igav lugeda inimese elulugu, kelle elu veel õieti alanudki ei ole. Samuti juhul, kui elulooraamat on autori esikteos. Et noore elu jooksul kogetud sündmused ka teistele korda läheksid või et neid vähemalt osavalt maha müüa, peab omama teatavat sügavamat analüüsivõimet ning tugevat sõnumit, mida oma kogetu põhjal edastada. Sellisel kujul oli raamatu näol tegu pigem ühe alles kasvava noormehe kokku kogutud emotsioonidega, mitte nende taga peituvate mõtete ja tähendustega.

Kurb on see, et enim jääb raamatust minu jaoks kõlama kuri süüdistus sõprade, vanemate, õpetajate ja üleüldse kogu ülejäänud maailma vastu, kes noorel poisil korralikult areneda ei lasknud. Tekstist paistis väga tihti läbi „nemad, nemad, nemad", aga mitte „mina". Ma olen täiesti kindel, et kui autor oma raamatu isegi juba vaid mõne aasta pärast uuesti läbi loeb, soovib ta, et nii mõnigi teema oleks edastatud teisiti. Toorust näitab ka see, kui palju iganenud mõtteid ja juba kasutatud väljendeid autor mainib ja seda täiesti ebairooniliselt, mulle tundub.

Leian, et raamatus leidub palju ka väga väärtuslikke mõtteid, mis aga meeletu sapi pritsimise taha ära peidetakse. Mulle tekkis ausalt lugedes silme ette pilt raevutsevast teismelisest, kes oma ängi ja maailmavalu kõik korraga välja elab, kuid raevus öeldud sõnu kõiki tegelikult nii ei mõtle. Soovin debüütkirjanikule jõudu, jaksu ja taibukust järgmiste raamatute avaldamisel!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!