Mairi Laurik „Mina olen surm"

 Olen varemgi noortekate suhtes skeptiline olnud ning oma eelamdustele kordi kinnitust saanud. Selle raamatuga olid lood aga natuke teisiti, kuna kuigi üldine kondikava ja loo kulg oli igale teiselegi noortekale sarnane, siis näireks teemakäsitlus ise erines päris palju keskmisest noorteromaanist.

„Mina olen surm" räägib ühe äsje 10. klassi alustanud poisi loo, kes valdab ebatavalisi või üleloomulikke jõude. Tal on võime näha liivakellasid või, nagu ta ise neid nimetab, elukellasid inimeste õlgade kohal, mis reedavad, kui kaua inimesel veel elada on jäänud. Kuidas sellise erilise andega toime tulla, ilma et hulluks läheks? Kuidas kiinduda inimestesse, kui oled pidevalt hirmul nende elu pärast? Kas ja kuidas varjata oma erilisust teiste eest? Neile ja veel mitmetele küsimustele romaan vastabki.

Eriliselt paistis raamatust minu jaoks silma see, kuivõrd tegelased erinesid keskmise noorteka tegelastest. Oleme juba üsna harjunud noorsooromaanides nägema peoloomadest koolinoori, kellel on koolist ja hinnetest ükskõik ning peamine elu eesmärk näib olevat end igal võimalusel purju juua. Nii see aga „Mina olen surm" peategelaste puhul ei ole, sest kuigi aeg-ajalt mõnd koosviibimist ja alkoholigi mainitakse, et oma need komponendid loo seisukohalt kindlasti kandvat rolli, vaid on pigem vastukaaluks loo kesksetele tublidele, andekatele, tarkadele ja õpihimulistele noortele. Suur osatähtsus on raamatus koolikeskkonnal ning seejuures ka õppimisel ja ägedal huvitegevusel. Minu jaoks oli õpihimuliste noorte kujutamine noorteromaanis midagi täiesti uut ja värsket, kuid ilma selletagi väga-väga tervitatav!

Raamatust ei jäägi minu jaoks kõlama mitte selle peamõte, kuidas oma erilisusega toime tulla, vaid pigem osavad detailid, mis lugu ilmestasid. Väga hästi toimis raamatus joonistamise motiivi sissetoomine, mille abil peategelane end väljendas. Eneselegi teadmata kujutas ta läbi kordi ja kordi läbi joonistatud piltide täpselt oma emotsioone, pilti iga kord vastavalt meeleolule natuke muutes. Võiks arvata, et kirjeldused pastakakritseldustest mõjuvad romaanis üleliigsetena, kuid minu jaoks muutsid need kogu loo hoopis isenäolisemaks.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!