Jostein Gaarder „Apelsinitüdruk"

 See raamat oli korraga lummavalt kaunis ja täiega imelik ka. Lummavus väljendub eelkõige teemakäsitluses ning selle olemuslikus kauniduses, mis juba ilma liigseid sõnu kasutamata imelise pildi loob. Imelik on see raamat tegelikult aga täpselt samal põhjusel. Miks teevad inimesed neid asju, mida nad teevad? Kuidas põhjendada inimeste valikuid ja otsuseid, eriti, kui nad on armunud? Mulle meeldis, kuidas omamoodi lihtsate vahendite abil oli püütud küsida keerulisi küsimusi, sest küsimine võib teinekord olla raskemgi kui vastamine. Elu on muinasjutt ja kes seda ei näe, on korraga õnnelikem ja õnnetuim inimene maa peal.

Peategelase Georgi möödunud elu saab uue tähenduse, kui 11 aastat pärast oma isa surma leiab ta kirja, mille isa talle oma viimastel elukuudel kirjutanud oli. Oma kirjas pojale kirjutab isa oma lühikeseks jäänud elu kõige pöörasemast kogemusest, mille pärast mees korraga süüd tunneb ja ühtlasi ei annaks seda kogemust enam kunagi käest nüüd, kui ta seda kogenud on. Kuid kui ta teaks ette, et elu nautlemine jääb vaid üürikeseks varastatud armuhetkeks, siis kas ta üldse astuks ellu, et kogu ülejäänud aja kaotatud aega taga nutta? Mis tuleb üldse pärast?

Noor Georg on oma isa vaadetest hämmastunud ja võlutud, kuid kõigele vaatamata jääb siiski äraootavale seisukohale. Georg on omaette isiksus, kes suhtub kriitiliselt end ümbritsevasse, ning ei lase ka kõige ahvatlevamatel lubadustel oma enesekindlust kõigutada. Ta armastab oma isa ning seepärast jätab nende vahele pisikese distantsi, mis lubab isiksustel ka eraldi eksisteerida. Selle kõige väljendamiseks kirjutab poiss 11 aastat peale oma isa surma koos temaga raamatu.

Leian, et raamatule leitud teema on täiesti geniaalne. Nagu ma mainisin, ainult mõte oma armastatud lahkunuga koos millegi loomisest teeb kujutlematult härdaks. Ma jumaldasin ka loo ülesehitust, kuidas raamatus vaheldusid tekstilõigud isa kirjast ja poja kommentaaridest, mis tekitasid justkui kummalise aegaväänava dialoogi. Ainus asi, mille kallal julgeksin norida, on tegevuse liigne kommenteerimine ja seeläbi lookulu meeletu aeglustamine. Mõneti on see jällegi lummav, kuidas isa püüab lapsele justkui kordamise teel midagi õpetada, kuid samas näen, miks isast päris kirjanikku ei saanud, nagu ta kirjas üht oma ammust unistust avaldas. „Pole mõtet luua lugusid kõigist lotopiletitest, millele ei lange suuri võite," olid raamatus isa oma sõnad.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!