Henrik Ibsen „Nukumaja"

 Loetud kohustusliku kirjandusena. 

Täiesti ausalt mulle päris meeldis see näidend, kuigi oli meie ajast omajagu maas. Tulihingelistele naisõiguslastele kindlasti väga sütitav lugemine, täiesti vältimatult! Mulle meeldis, kuidas loo lõpp jäi lahtiseks, jättes lugejad/vaatajad/kuulajad õhku ahmima ootamatust sündmustepöördest. Ma kujutan ette, kuidas nii umbes 140 aastat tagasi, kui näidend kirjutati, võis säärane isepäine naine, kes omaenese huvid esiplaanile tõstis ning seejuures kohustused pere ees maha jättis, publiku kohe päris raevu ajada. Tegelikult ma arvan, et traditsioonide väärtustajatele meelehärmi tekitamiseks ei peakski selle teose süžeega ajas üldse nii kaugele tagasi minema, piisab ehk vaid mõnest aastakümnestki, kui mitte mõnest sekundist...

Naljakas, kuidas ühiskonna üldine muutunud arvamus ja väärtused ajas võivad mõjutada ka üksikisiku tõekspidamisi. Näiteks ütles üks minu vanemast generatsioonist tuttav kord, et näiteks sama kirjaniku teise väga kuulsa näidendi „Peer Gynti" puhul õhati aastakümneid tagasi hardunult, kui Solveig Peeri pikale veninud reisilt ära ootas. Samas lausus ta, kuidas nüüd tundub see mõte talle täiesti kummaline: mis mõttes pidi noor naine aastaid mingit meest ootama, elagu oma elu?!

Mulle meeldiski, kuidas loo lõpuks kõik tegevustiku käigus nähtud alandused Nora vastu talle viimaks pärale jõudsid ning nendest ajendatult ta end ka kõigest sellest lahti rebis. Ma ei tea, kui väga ma nõustun tema otsusega lapsed maha jätta, kuna see hullus oli pigem ikkagi tema mehe Helmeri hullu väljaütlemise tulemus, mille järgi tõde varjavad inimesed, eriti emad oma lapsed samasuguseks pidid kasvatama.

Kui Nora emotsionaalseks kiskunud lahkumist pere juurest ma mõistsin, siis jäi mulle ikkagi natuke sogaseks kogu loo ajend, milleks oli võlg. Hea küll, Nora laenas oma mehe teadmata viimase ravimiseks raha, tahtmata meest liigselt ärritada. Raha sai ta samuti juba peaaegu tagasi makstud, kuni tuli vahele ootamatu asjaolu, et võlausaldaja Nora mehe tõttu töö võib kaotada, mille ärahoidmiseks mees Norat võlakirja abil manipuleeris. Ebaselgeks läheb asi aga sealtmaalt, kui kogu asi Helmerile ilmsiks saab. Miks see talle nii suur asi on, et Nora raha laenas? See oli ju mehe enda heaolu nimel. Miks oli Helmer valmis paugu pealt Norast lahti vanduma, kui teada sai, et viimasel kunagi mingi võlg on olnud? Miks peab kogu lugu nii dramaatilise pöörde võtma? Ja et Nora enda süütunde pärast lausa ära tahab uputada?! Vabandust, aga minule näib see kogu lugu küll nagu üks suur mannaterast Munamäe võlumine. Võtke natuke rahulikumalt ja kõik ongi korras!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!