Otfried Preussler „Krabat"

 Ma mäletan, et lugesin „Krabatit" kunagi ammu aega tagasi, äkki umbes kuuendas klassis, kus see meil kohustlusliku kirjanduse nimekirjas oli. Üsna eredalt on mul meeles aga see, kuidas istusime klassiga toolidel ringis ning igaüks pidi ütlema, mis ta loetu kohta arvas. Terve klass peale minu ja ühe klassiõe oli teosest vaimustuses! Tean, et selle sama klassiõega saime veel aastaid hiljem rääkida, kuidas meie kahekesi teiste vaimustust raamatu üle ei jaganud ning end vaevaga teosest läbi närima pidime.

Nüüd tagasi mõeldes ei mäleta ma aga tegelikult üldse, mis mulle raamatu juures ei meeldinud. Praegu kaldun arvama, et tegu oli lihtsalt mingisuguse varateismeealise iseärasusega, mis käskis massi meelsusest võimalikult kaugel seista. Ei tea, igatahes jäi mulle sellest raamatust mälestus kui ühest igavesti nõmedast raamatust, mida mind lugema sunniti.

Nüüd hiljuti aga lugesin David Almondi „Skelligit", mis mulle väga-väga meeldis ning mille vastukajana sain hulga soovitusi „Krabatit" lugeda. Ma muidugi täheldasin, et olen seda juba lugenud ja et see raamat mulle üldse ei meeldinud. Siis aga hakkasingi nii uitmõttena vaagima, mis mulle „Krabati" juures ei meeldinud, ja mulle ei meenunudki mitte midagi negatiivset sisust! Huvitav oli aga see, et pea kogu süžee oli mul hästi meeles. Otsustasin raamatu uuesti käsile võtta ja lõplikult selgeks teha, kas lugu noorest veskipoisist ja mustast maagiast läheb mulle korda või mitte.

Nagu tegelikult isegi kahtlustasin, meeldis mulle „Krabat" kohe väga! Kogu jutustus tuli selgelt meelde, nagu oleksin selle ise kirjutanud, kuid ometi ei olnud mul lugemise juures kordagi igav. Ma elasin tõsiselt kaasa Krabatile, kes oli kui üksik mässaja või kangelane lootusetute seas, hoidsin pöidlaid armsale Jurole, et ta end ei paljastaks, ning leinasin Tondat, Michali ja Mertenit nende varieeruvalt kurva saatuse pärast. Ma lausa imestasin, mida halba mul eales selle imeilusa teose kohta öelda oli!

Eks iga teos muudab end lugeja silmis ajapikku sedamööda, mida aeg areneb ja lugeja kasvab. Teose sisu jääb samaks, kuid selle fookus ja sõnum võivad vastavalt oludele suuresti nihkuda. Mõtlen, et võiksin võtta ette veel raamatuid, mida kunagi põlanud olen, et neid uue ja värskema pilguga üle lugeda. Ja seda ei pea ühe teose puhul üldsegi mitte ainult ühe korra tegema!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!