Eliis Grigor „Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise"

Selle raamatu avaldamine on autori poolt korraga väga valus ja tänuväärne tegu, kuna kõnetab kahtlemata väga paljusid noori tänapäeva ühiskonnas. Eriti valulik võis teose ilmumine olla seetõttu, et kirjeldab kogu anoreksia raviprotsessi nii, nagu see autori vaatenurgast on, midagi ilustamata. Mulle meeldis, kuidas inspireerivad sõnad ja julgustus, et haigusest on võimalik terveneda, olid jäetud teose lõppsõnasse, mitte kirjutatud teosesse mantrana sisse, refrääniks igas peatükis. Mõnikord võib otsene šokiteraapia olla hoopis jahmatavam ja tulemuslikum, kui kõigest otse ja avameelselt kõneldakse.

Suureks abiks ja ülevaateks haigusest olid kõikjale teosesse pistetud kastikesed, milles sisaldusid infokillud ja teaduslikud faktid söömishäiretest ning nende statistika. Lisatud oli ka haiguse all kannatajate kommentaare ja kogemusi, mis lugeja veel sügavamale kahetsusse tõmbasid, mis oli aga teose mõistmise jaoks vägagi oluline. Nagu ütleb ka autor ise raamatu eessõnas: „Ma ei soovi sulle mõnusat lugemist, vaid palun mõistmist."

Teose kulg ise oli minu jaoks väga kiire. Sain raamatu läbi enne, kui arugi sain, sest minategelase lugu minu jaoks väga köitev ning hästi edastatud. Maitsekalt vaheldusid üksikasjalised olustikukirjeldused ning kiired ülevaated päevast, mis kajastasid ka tegelase ravikulgu ning arengut teose jooksul. Oli hästi märgata, kuidas read olid lühemad, eemalolevamad ja pealiskaudsemad, kui tegelane oli masenduses. Kui Elenora oli aga paremas tujus, väljendas ta raevukalt oma viha haiglakorra üle, milles peegeldus ometi teatav elutahe ja -rõõm, kuna siis läksid asjad talle korda.

Kuigi tõsise sõnumi ja tungiva palvega mitte käia raamatu peategelase jälgedes, oskas autor raamatusse ka natuke nalja ära peita, et kõik nii värvitu ei paistaks. Minu arvates oli väga nutikas see lahendus, kuidas kõrvaltegelastele olid pandud nimed selliste toiduainete järgi, mida üks või teine tegelane oma tumedaimal haigusperioodil eranditult tarbis. Nii võis teoses kohata täiesti normaalset lauset nagu: „Kodujuust saabus millalgi pärast õhtusööki ning hiljem maandus ka Nussa Sai meie juurde."

Soovitan seda raamatut lugeda igaühel, kes kunagi vähemal või rohkemal määral on toitumishäirete, kehatajuhäirete või muu säärasega kokku puutunud. Soovitan ka neile, kel polnud aimugi, et toitumisest võivad üldse häired tekkida. Tegelikult soovitan seda raamatut just eriti toitumishäiretest kaugetele inimestele, kuna tänapäeva ühiskonnas, kus info nii kiirelt liigub, sealhulgas levitades massiliselt ka ebainimlikke ootusi välimuse suhtes, on taolised häired levinumad, kui arvata võiks. Ühiskonna surve eest ei ole keegi kilbiga kaitstud. Aitab ainult see, kui end teatavatel teemadel kurssi viia ning seeläbi haigusi ennetada.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!