Sass Henno „Mina olin siin"

Ma tunnistan ausalt, et olen minevikus omanud teatavaid eelarvamusi eesti noortekirjanduse koha pealt. Ma olen pidanud neis teostes käsitletavaid teemasid korduvateks, ühetahulisteks ning vanadeks ja igavateks ära leierdatud lugudeks, mis polegi tegelikult midagi muud, kui vaid üks ja sama lugu miljon korda ümber jutustatult. Ma pean silmas muidugi neid eesti noortele mõeldud realistlikke romaane, mille tegevus tiirleb enamasti ikka ainult ühe-kahe-kolme vana süžeelükke ümber. No teame ju kõij neid nurga taga joovaid ja suitsetavaid teismelisi, kelle vanemad neist ei hooli, kuid kes samal ajal ise koolis jube tublid on kuni mõne halva sõbra tekkimiseni, kes nad siis sinna kurjale teele viivad. See lühike kirjeldus võiks kokku võtta terve posu eesti noortekaid.

Kuskilt pidi aga säärane teemakäsitlus ju aga ka alguse saama. Ma ei eitagi, et ainest on need lood saanud just meie eesti noorte päris igapäevaelust, kus sellised asjad regulaarselt juhtuvadki. Kui ma ütlen, et need lood on igavaks kätte läinud, ei taha ma öelda, nagu ei oleks neist asjadest rääkimine mainimist või tähelepanu väärt. Pigem on asi mitmekesisuse puudumises. Eesti on ikkagi väga pisike kultuuriruum, milles elavad laias pildis ikkagi väga sarnase mõttemustriga inimesed ja noored, mitmekesisust on väga vähe. See asjaolu tekitab ka olukorra, kus noortel esinevad probleemid ja mõttedki on sarnased ning paratamatult korduvad. Täiesti asjakohatu on siinkohal võrrelda eesti realistlikku noortekirjandust näiteks USA omaga, kus erineva tausta, maailmavaate ja tõekspidamistega inimesi elab hoopis rohkem. Fantaasiakirjandus on siinkohal hoopis midagi muud, mida ma siin käsitlema ei hakka.

Iseenese tarkusest peaksingi aga eesti noorte probleemide päevakajastamise ja massilise raamatukaante vahele pistmise üheks algatajaks Sass Henno romaani „Mina olin siin". Suur osa oli kahtlemata ka Aidi Valliku romaanil "Kuidas elad, Ann?". Räige, otsene ja ilustamata keelelaad ning samuti teemakäsitlus ise läheb noortele väga hästi peale. Eriti Henno, kes kirjeldas lausa detailse täpsusega erinevaid kriminaalseid skeeme, ja ma julgen uskuda, et nende kirja paneku jaoks ei pidanud ta üldse liiga palju täiendavat taustatööd tegema, lööb eesti teismeliste seas lausa laineid. 

Nõustun, et kirjutada see mees oskab. Mõni võiks ehk vaielda, et niisugust roppu keksimist võiks ehk iga pisisuli pastakaga ketšupise salvräti peale kritseldada, kuid mina ütlen seepeale, et Henno ei loobi oma raamatus lihtsalt genitaale siia-sinna. Mina tundsin ausalt, et iga sarviline ja kõik muu oli absoluutselt põhjendatud kui loo tõsimeelne ja usutav osa, toomas vaid loomulikkust ja igapäevasust teosele juurde. Roppuste pritsimine ei olnud raamatu põhiosa, nagu seda on näiteks mõne ühiskäimla seinale kraabitud jälkused. Lugu ise oli palju sügavam, päris tõelise sõnumiga. Ma julgen täiesti kindlalt väita, et Henno teab noortest inimestest nii mõndagi, olles ise õrna ea nii mitmeid elu tahke kobades üle elanud. Talle on teada noore mõistuse saladused ja kriimud, millele ka vajalikku arstimit peale teab määrida. Pean ütlema, et ta on üks parimaid inimesetundjaid, kelle sulest olen saanud lugeda ning õppida. Tal jätkub lohutussõnu iga hingehädaga noorele, mitte ainult kaagedele, kes tema raamatus figureerivad. Kõik roppused on teosed minu jaoks vaid vahend, mille abil tema sõnum ja abi efektiivsemalt noorteni toimetada. Nagu rööpad, mida mööda rong saab sõita.

Nagu ma alguses kirjeldasin, ei ole ma kunagi eriti nautinud eesti noortekaid. Minu jaoks on need olnud kui tühi lahmimine, kirjutatud pigem kuulujuttude kui kogemuste pealt. Ma olen aga juba pikalt jälginud ja toetanud Sass Henno missiooni ning teda väga austama hakanud. Tema raamat ainult süvendas minu usku temasse. Ta oskab kirjutada nii, et see jääb külge. Võib-olla mitte just kauneid tsitaate, mida oma päevikuservadele sodida, kuid ta oskab kirjutada mõtteid, mis loevad. Tema autoriteetsusele minu silmis tuleb ainult kasuks see, kui tean, et ta kirjutab oma kogemuse pealt ning end täiesti nähtavale tuues. Inimese julgus peab olema lausa mõõtmatu, kui otsustab võtta riski luua peategelaseks iseenda arhetüüpne tegelane, kelle nimeski vaid üks täht erineb: Sass vs Rass. Iga kriitika, mis käib peategelase pihta, kriibib seda valusamini ka kirjanikku ennast. Aga ma tean, et ta ei kahetse seda, kuna käib ka praegu regulaarselt noortele koolides samateemalisi "loenguid" pidamas, kus jutustab sama detailselt oma loo koos kõigi lolluste, äparduste ja läbikukkumistega. Tean, sest olen ise ühel tema jutuvestmisel viibinud. Nägin oma silmaga, kuidas terve saal vaikseks jäi ja üle kolme tunni jutti teda andunult kuulas, suu lahti vajunud. Aeg lendas nii kiiresti, nagu oleks möödunud vaid mõned minutid. Jah, lugu jutustada see mees oskab- ning seda veel nii, et meelde ka jääb! Seda sooviks eneselegi!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!