Neal Shusterman „Challengeri sügavik"

Seda raamatut lugedes kaalusin korduvalt, kas peaksin selle hülgama ja pooleli jätma, kuna ei suutnud enda jaoks meeldivaks ega tegelikult isegi arusaadavaks pöörata teose keerukat sündmustikku. Keerukaks teeb teose lugemise esialgu see, et pidevalt hüpatakse tegeliku maailma ja skisofreeniat põdeva peategelase kujutluspiltide vahel. Eriti teose alguses tekitas see minu jaoks palju segadust ning kärsitust, mis ei lasknud teose kogu potentsiaali endasse imada.

Olen aga väga rõõmus, et otsustasin siiski näha, kuhu lugu mind viib, ning lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi. Selle teose puhul kogesin midagi enese jaoks enneolematut. See oli justkui klikk minu peas, mis ühe sõrmenipsuga ühendas kõik katkenud niidiotsad ja ajas eksinud mõttehiired oma õigetesse urgudesse. Ühel hetkel sain aru, kuidas on reaalsuse ja kujutelmade vahel hüppamine loogiline ning tegelikult isegi väga-väga nutikas ning geniaalselt lahendatud. Sellest klikist peale nautisin raamatut kogu täiega.

"Needus on näha kõike, mis võib juhtuda, teadmata kunagi, mis tegelikult juhtub."

Ma  hakkasin ühel hetkel aru saama, kuidas Cadeni kujutelmasid mõjutab teda ümbritsev päriselu. Kuidas päris inimesed ja nende teod Cadeni elus võivad poisi peas moonduda, rõhutada või peita mingisuguseid tunnusjooni ning nende abil täiesti omaette maailm luua, mis on tegelikkusele ometi nii lähedal. Seda muutust tegid läbi inimesed, kuid ka esemed, ruumid, kohad, ka lihtsalt väljaütlemised. Autor oli selle kõik väga meisterlikult metafooridesse peitnud, nii et ma alguses ei saanud arugi, mis kõik mul kärsitusest märkamata jääb.

"Kas see [plakat] kõnetab sind?" küsib Poirot, kui tabab mind seda silmitsemas. "Kui kõnetab, vahetate ilmselt mu ravimeid," ütlen talle.

Teine trikk, mida lõpuks märkasin autorit looga tegevat, oli see, kuidas autor vaheldab Cadeni kujutluses ja tegelikkuses veedetud peatükke. Poisi tervenemise perioodidel oli rohkem kirjeldusi tema tavalisest igapäevaelust. Kui poisi tervis ükskõik, mis põhjusel jälle halvenes, domineerisid kujutluspildid. Ometi oli aga siis, kui olin ära tabanud need paralleelid tõelisuse ja kujutluste vahel, tajuda ka süžeeliini edasi liikumist ka siis, kui poiss veetis päevi juurikaseisundis, läbi metafoorseteks muutunud tegelaskujude. Nõnda muutus lugemine ääretult huvitavaks ja pakkus minu vaimule nii mõndagi.

See on kahtlemata väga tõsine raamat, mis käsitleb vägagi tõsielulist probleemi, millest ei tohiks kindlasti mööda vaadata. Mulle väga meeldis, kuidas autor oli üritanud sõnadesse panna ka neid olekuid, tundmusi, kartusi, mida skisofreeniat põdevad inimesed tunda võivad. Ei ole vist mõtet eitada, et ühiskonnas on skisofreenikutest kujunenud üsna üheülbaline pilt kui segastest ja nägemustega hulludest, kes millestki kunagi aru ei saa. Nagu autor üritas, minu arvates üsnagi edukalt, lugejatele selgitada, on skisofreenia tõenäolisemalt aga hoopis episoodiline, nõrgemate ja tugevamate puhangtega haigus, mis ei hoia oma ohvreid küüsis sugugi igal võimalikul hetkel. Skisofreenia vorme on lõputult, ei ole kaht täpselt ühtede ja samade sümptomitega inimest, seega ei saa haiguse olemust ka kunagi täielikult kirjeldada. Kindel on aga see, et skisofreeniat põdevad inimesed on enese käes lõksus ning vajavad hädasti end ümbritsevate tuge ja abi, et selgemaid päevi jaguks veel ja veel ja veel. Tõenäoline on, et haigusest täielikult paranemist ei juhtu kunagi, kuid see ei tähenda, et haigusega koos ei saaks õppida elama täisväärtuslikku elu või oleksid seda haigust põdevad inimesed kuidagi vähem inimlikud. Igal inimesel on omad nõrkused, ühtedel avalduvad need lihtsalt selgemini kui mõnedel teistel.

Ma tean, et olen langenud paljude asjaolude ohvriks, mille üle mul pole olnud kontrolli - aga praegusel hetkel, selles paigas, siin on mul vägi valida. Imesid siin ei juhtu, oli papagoi öelnud - aga samamoodi pole siin ka lootusetust, hoolimata kõigest, mida madu tahab, et ma usuksin. Miski pole vältimatu.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!