Delia Owens „Kus laulavad langustid"

Ei juhtu just liiga tihti, et minu kätte mõni uuem raamatuväljaanne sattub. Ma tean, et „Kus laulavad langustid" on oma tõlke saanud küll juba eelmisel, 2019. aastal, kuid minu lugemisharjumusi arvestades on too raamat sellepärast justkui veel ahjusoe. Tegelikult ega mul polnudki plaanis uuemate ja tahetumate raamatute peale raamatukogus tormijooksu joosta, kuid kui see kaunis teos, mille ma muidugi sellele osaks saanud suure meediakajastuse pärast kohe ära tundsin, lihtsalt seal ühel riiulil lebas, tundsin kutsuvat huvi selle vastu, mispärast inimesed siis nii vaimustuses on.

„Kus laulavad langustid" on ameerika kirjanik Delia Owensi debüütromaan, milles jutustatakse hingematvalt kaunis lugu noores tüdrukust Kyast, kes elab üksinda padural ning on sellepärast külaelanike poolt tõrjutud ja tagakiusatud. Kya on hakkaja ja uudishimulik neiu, kes ei jää päästjat ootama, vaid leiab ise alati võimaluse end üleval pidada ning eluga hakkama saada, ehk veel paremini, kui ta seda pidevalt teistest inimestest ümbritsetuna oleks teinud.

Kya jääb üsna otseselt omapead juba ajal, mil tüdruk on vaid kuus aastat vana. Kooliharidust saab ta vaid ühe ainsa päeva, kuid loodusega kooskõlas elades ning selle rüpes päevast päeva juba aastaid elades õpib ta kõike vajalikku ja rohkemgi veel eluslooduselt endalt otse. Kya kogum enneolematuid teadmisi soise padura kohta ning teeb tähtsaid ülestähendusi ning koostab kollektsiooni, mille arvelt annab tüdruk hiljem välja mitmeid teaduslikke raamatuid. Minu jaoks ongi raamat eelkõige ood loodusele ja sellega kooskõlas elamisele, näitamaks, et ka inimene on lõppude lõpuks vaid osake loodusest, suuremast pildist. Raamatus on kirjeldatud linde, putukaid, ka taimi ja seeni kohati niisuguse täpsusega, et tundub, nagu oleks ees hoopis loodusõpetuse õpik. Autor on oma zooloogiateadmised kõigeti ellu rakendanud selle eheda, rabava ja imekauni romaaniga.

Et teatmikumaiku veidi kõrvale lükata, on teoses ka detektiiviromaanile omaseid nüansse, kui uuritakse kohaliku mehe salapärast surma, milles hakatakse kahtlustama peategelast Kyat. Surma uurimine ja Kya elukäigujutustus kulgevad kahes eri ajas, kuni viimase kolmandiku peal lõpuks ühtivad. Niisiis ongi tegelikult teosesse peidetud justkui kaks eraldi romaani, mis võiksid minu arvates eksisteerida üksteisest täiesti sõltumatult. Ma nautisin nii väga neid kauneid looduskirjeldusi, Kya poeetilist igatsust oma lahkunud pere ja sõbra järele ning tema rustikaalset ellusuhtumist ning ellu jäämist. Mõrvamenetlus nende petükkide vahel tundus liiati range, kohitsetud ja täpne, et sellesse muidu nii lihtsasse ja voogavasse jutustusse sobituda. Nägin seda osa romaanist kui ebavajalikku, ehk isegi häirivat võõrkeha, mis segas romaani rahulikku ja ilusat kulgu. Ilma korraliku lõpplahenduseta veendusin ma selle süžeeliini ebavajalikkuses täielikult.

Ma oleks seda romaani veelgi rohkem nautinud, kui ka teose päris lõpp oleks jäetud avatuks. See olekski nii jäänud, kui poleks vahepeal olnud neid mõttetuid uurimisstseene. Niimoodi aga jäi kogu teos kuidagi järsuks. Teost iseloomustabki kõige paremini ehk selle loomulik ja aeglane kulg, mis saab nii konkreetse ja julma lõpuga minu arust rikutud. Mina otsustasin aga oma peas seda lõppu lihtsalt ignoreerida ning jätta meelde vaid need poeetilised maastiku - ja eluslooduse kirjeldused, mis on nii ülevalt kaunid, et jäävad kummitama veel pikaks ajaks. Lugu oli imeilus, kaunis ja ehe, kui jätta välja mõrvauuring ja nõme lõpp. Soovitaksin sõbrale!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!