Berit Sootak „Viimane hingelind"

Raamatut valides osutub vägagi tihti esmaseks tõmbeteguriks selle välimus ehk kaanepilt. Pole mõtet vaielda, et „Viimase hingelinnu" kaanepilt on nii jalustrabavalt kaunis, et vaid selle ümber keerlema võikski kogu jutt jääda. Öeldakse ju küll, et raamatut ei tohiks hinnata selle kaane järgi, kuid mingisugune tunne või kogemus või minupärast kasvõi rakuke ajus siiski tõmbab inimesi ilusate asjade juurde ning seepärast mõjus too raamat minu jaoks justkui hiiglaslik magnet, mille jõuväljast ma end enam välja tõmmata ei suutnud, kui olin kord seda imelist pilti silmitsema jäänud.

Sisukirjeldus on samamoodi maagiline ja romantiline, nagu selle veetlev kaanepiltki oodata laskis. Tegu on eesti oma (kas esimese?) fantastilise noorteromaaniga, kus sarnaselt näiteks sellistele maailmakuulsatele teostele nagu Harry Potter, Percy Jackson või Mrs Peregrine, on loodud salajane ühendus erilistele lastele, et oma andeid arendada ja/või nendega rahulikult, enda oskusi peitmata, elama õppida. Tegu on väga müstilise ja folkloorse looga, mis pakub oma fantastilisuses ka äratundmisrõõmu igale eestlasele või Eesti elanikule oma mõnusa kodususe, muistenditest tuttavate tegelaste ja meie päris põimunud ajalooga, koos tõsielus tuntud tegelastega siin-seal.

Ma armusin raamatu ideesse paugupealt. Ma olen lummatud eesti rahvajuttudest ning nende taaselustamine moodsas kirjanduses on mu lemmik. Ma usun tõsimeeli, et meil on unikaalne folkloor ning selle elus hoidmine ning isegi juurde loomine igati tänu väärt üritus. Mulle tohutult meeldis, kuidas nn eriliste algupära, seejuures eriti hingelinnu oma oli seletatud ja selgitatud maailmaloomismüüdiga, mis nii sarnane meie tõelisele loomismüüdile. Tunneme ju kõik ära ilmalinnu ja tema munetud munad, millest ühes loos kooruvad taevas ja maa, teises aga hingelind ja lehelind, kes samuti omamoodi kõige aluseks saavad.

Teose algus ning kogu põhiplaan oli minu jaoks meeldiv ning väga köitev. Ometi, mida lehekülg edasi, seda rohkem ebakõlasid hakkasin enda jaoks loos märkama. Oli palju olukordi, kus tegelased hakkasid endale vastu rääkima, justkui unustades, mida ennist, vahel vaid lehekülg või paar tagasi, öelnud olid. Kahjuks pean tunnistama, et see oli kogu teoses läbijooksev teema ning see hakkas tegelikult päris häirima lõpuks, kui aus olla. Teosest jäid minu jaoks kõlama ka vähe arendatud tegelased, nende ebaselged ning jällegi, vastu rääkivad kavatsused ning pistelised väga intensiivsed stseenid, mis ei viinud tegelikult millenigi välja. Teosest puudus minu jaoks ka see veenev sidusus, mis oleks kõik üheks mõistetavaks ja loogiliseks tervikuks põiminud. Paneksin need asjad selle arvele, et raamatu autor on lihtsalt veel väga noor ning tal pole palju kirjutamise kogemusi. Mida ma saaksin muidugi ka iseenda kohta öelda, kuid samas mainida ka oma piisavalt teravat silma, et neid erroreid märkasin.

Süžeeapsud las jäädagi praegu sinnapaika, sest ma ei tahaks eales maha teha või vastujulgustada noori eesti autoreid, kel tegelikult ju sulg libedalt jookseb. Kogemused saavadki tulla vaid praktikaga ning nagu nii paljud targad on juba öelnud - esimene vasikas läheb ikka aia taha.

Tahaksin hoopis keskenduda ühele tõsisemale teemale, mis oli teoses tihedalt läbi jooksev joon - romantilised suhted. Täiesti omaette jutuaine saab sellest, kui vajalik teoses üldse oli nii palju keskenduda romantilisele suhtele, kui selle arvelt oleks saanud hoopis täisväärtuslikuma, sügavama ja tähendusrikkama tegevusliini aretada karakterite ebatavalistest võimetest, mis oligi ju tegelikult romaani ajendiks, aga nagu juba mainitud sai, las see jääda praegu kõrvale. Ma ei saa jätta mainimata aga viisi, kuidas oli teoses kirjeldatud Säde ja Kauri vahelisi suhteid, kuna minu pilgu läbi oli see ääretult probleemne suhe.

Esimene ohutuli oleks pidanud põlema minema juba siis, kui lugejale tehti arusaadavaks, et tugevamad tunded tekivad õpilase ja tema õpetaja vahel. Raamatus on veel täpselt öeldud, et mees on oma õpilasest palju vanem. Veelgi ärevamaks teeb olukorra see, et kogu asja algatajaks on õpetaja, ehk vanem ja tergem, ehk see, kel lasub vastutus oma noore õpilase heaolu eest. Kaur on ääretult manipuleeriv, omakasupüüdlik, pealetükkiv ja meeletult valelik. Otseselt ei saa süüdistada Sädet, noort ja naiivset kooliõpilast, kes nägusa ja kogenud naistemagneti peenelt punutud võrku püütakse. Siiski on väga närvidele käiv lugeda, kui jäägitult usaldav tüdruk oma õpetaja suhtes on. Ta ei kahtle mehe sõnades, ta allub Kauri manipulatsioonidele ja andestab talle absoluutselt kõike. Ma oleksin tõsimeeli raamatu peaaegu nurka visanud, kui lugesin, kuidas Säde jälile sai, et Kaur on teda pikalt omakasu eesmärgil tantsitanud, kuid Säde ei teinud sellest suuremat väljagi. Ta jätkas mehe noodi järgi laulmist ning ei lahkunud tema „kaitsva" tiiva alt. See tüdruk oli nii rumal, et peksin omale lahtise käega vist lausa punase märgi otsa ette, kui tema lõputust lollusest jälle kuulma pidin.

Probleemne ei ole aga ainult see, et täiskasvanud mees raamatus noort tüdrukut ära kasutab, vaid ka see, kui normaliseeritud see teema teoses on. Lugejale ei anta mingit lõpplahenust, ei mingit vihjetki sellest, et Säde mehele lõpuks vastu hakkaks või vähemalt aru saaks, kui räigelt teda ära kasutatakse. Lausa vastupidi - naiivne nooruk otsib veel võimalusi, kuidas mehele lähemale saada. Siinkohal võiks vaielda, et see ei ole ärakasutamine, kui ta ise seda tahab, just nagu tüdruk isegi romaanis ühe korra ütleb. Siinkohal peaks ma aga vajalikuks mainida, et tüdruk ei saa minu arvates aru, mida ta enese arvates tahab. Ma usun, et ta ei mõista, kes see Kaur tegelikult on ning mida ta tüdrukult saab, Säde ise seejuures rahuldudes vaid palja tähelepanuga. Tüdruk on nii kõvasti ümber mehe sõrme mässitud, et mõtted, mis Säde arvates tema enda peast tulevad, on sinna pandud tegelikult salaliku Kauri poolt. Vot nii osav on ta.

Pean ütlema, et ma olen ikkagi üsna pettunud peale selle romaani lugemist. Ma oleksin oodanud kordades rohkem arengut nende nn eriliste osas, lootnud näha seda maailma, milles nad elavad, kuulda nende ajaloost, saada teadlikuks nende võimetest. Selle asemel aga oligi kogu raamatu põhifookuses see ääretult probleemne õpilase-õpetaja suhe, mis peaaegu täielikult kaotas ära selle teema, mis lugejat esialgu lugema kutsus - maagia. Raamatust saigi niisiis ainult keskpärane noortekas, mis jutustab koolinoorte esimestest suhetest ja kogemustest mõnuainetega, kuigi oleks võinud saada lausa murranguliseks teoseks eesti kirjandusmaastikul oma originaalsuse, ajaloo, maagia ja selle salapärase „miskiga", mida aeg-ajalt teoses tõsiselt tunda oli.

Teose lahtise lõpu järgi võib eeldada, et oodata on ka järge, mis loodetavasti ehk ka eriliste maailma lõpuks avardab ning mõttetud ning vähearendatud, ehk isegi ebavajalikud tegelased ning tegevused välja jätab. Sel juhul ootan järge suurima huviga!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!