Ene Sepp „Taeva tühjad tribüünid"

Ma pole juba ammu sattunud lugema ühtki kodumaist noorteraamatut. Mulle on vist kuidagi jäänud ehk ekslik mulje, et maailmakirjanduse tasemele meie oma kodumaine kirjandus (vähemalt noortekirjandus) hästi ei küündi. Seepärast olen truuks jäänud eelkõige välisautorite teostele.

Ene Sepa „Taeva tühjad tribüünid" üllatas mind aga nii suurelt, et ma olin sellest raamatust ausalt öeldes täiesti pahviks löödud! Ma ei ole kindel, kas see on ka päriselt kompliment, kuid minu arvates kõlab kommentaar „See raamat oleks nagu välisautori kirjutatud" väga ambitsioonikalt. 

Mulle väga meeldis, et raamatus ei olnud üldse palju kasutatud selliseid mõisteid ja termineid, mis on omased või arusaadavad ainult Eesti ühiskonnast pärit lugejale, nagu minu kogemuse põhjal neid eesti noortekates kipub palju olema. Ma ei tea täpselt, miks, aga mulle on natuke vastu karva ilukirjanduses lugeda nt liiga spetsiifilistest kaubamärkidest või näiteks ka kohtadest/asulatest. A la Värska vesi või Facebook Messenger või Kapa-Kohila. See tundub minu jaoks veidi familiaarne ning seega ebamugav. Eks Eesti on nii väike, et siinse pisikese lugejaskonnaga on mugav selliseid asju oma tekstis kasutada. Kui aga rääkida nt USA kirjanikest, kes kirjutavad ju juba keeleliselt hoopis laiemale lugejaskonnale, ei ole väga spetsiifiliste märkide kasutamine loomulik ning tihtipeale arusaadav, seega seda välditakse ka teadlikult, ma usun.

Välisautori teost meenutas see mulle ehk ka selle pärast, et juttu on (küll pigem kaudselt, aga ikkagi) ka teistest kultuuridest ja rahvustest, mitte ainult eestlastest. Oma kogemuse põhjal, mis ei ole küll suur, kuna ma palju kodumaist kirjandust kahjuks ei loe, ütleksin, et teiste rahvuste kujutamine meie noortekates on pigem ebapopulaarne. Mitte, et seda välditaks, aga see lihtsalt ei ole paljude lugude puhul kuidagi relevantne. Tolles loos oli mitmel kõrvalosatäitjal aga hoopis teine päritolu, mis ei muutnud küll otseselt loo tegevustikus midagi, kuid lisas siiski oma väärtuse. 

Loo tegelaste koha pealt olin samuti väga meeldivalt üllatunud. Jäi mulje, et autor tõesti teab, millest räägib, kuna kirjutatud oli inimese väga isiklikest ning sügavamatest mõtetest, mis ei mõjunud korrakski ülepaisutatute või liialdatutena. Ma vahepeal tundsin tõsimeeli, et tegelased olid kirjutatud isegi liiga hästi, kuna nii mitmel korral kihvatas ka minus valupiste nii lähedal südametunnistusele, et paratamatult pisaratejoa valla laskis. 

Ma tajun lugedes tihti, et raamat on kurb ning selle või tolle stseeni juures paljud ilmselt töinavad. Ma ei nuta tihti raamatute peale. Mitte, et ma ei hooliks tegelastest, vaid ma lihtsalt ei suhestu nende kõigiga nii paugupealt. „Taeva tühjade tribüünide" tegelased olid aga nagu mu pereliikmed: ma tundsin neid inimesi, need olid inimesed, kellega ma puutun kokku ja suhtlen igapäevaselt, võib-olla olen ma ise mõni neist. Kõik, mis raamatus juhtus, oli nii reaalne. Ma nagu teadsin neid sündmusi ja teadsin, mis tundeid need sõnad ja pilgud kannavad. Vahepeal hakkas nii valus, et oleks tahtnud kogu sisikonna välja kista. Ma tajusin täpselt, millest autor kõneleb.

Ometi ei olnud see ju niivõrd üldsegi kurb raamat. Sõnum, mida see kannab, on kahtlemata ikkagi helgetooniline ning lootustandev. Isegi nalja saab raamatus! Nutt ei tulnud peale selle pärast, et see olekski pidanud jube pisarakiskuja olema, vaid sellepärast, et see rääkis asjadest nii, nagu nad on ja selle tõe otse välja ütlemine ei saagi olla liiga kerge.

Üks parimaid noortekaid, mida viimasel ajal lugema olen juhtunud. Ma olen tõepoolest väga-väga üllatunud, kui väga see mulle meeldis. Eriti uhke olen ma, et autor Ene Sepp on veel mu oma rahvuskaaslane!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!