Cara Hunter „Nad ei leia sind iial"

Absoluutselt kõik, mida raamatu esikaane peal ja niisamuti tagakaanel loo kohta öeldakse, on minu hinnangu järgi sulatõsi. Lubatakse kiiretempolist krimiromaani, kus pöörete vahele ei jää aega hingetõmbekski, hoiatatakse raamatu sõltuvust tekitavate omaduste eest ning selle vapustava loomu poolest kiidetakse teost taevani. Selle tõestuseks võin lisada, et ma peaaegu, et ei tõstnudki enne lehekülgedelt pilku, kui ootamatu lõpplahendus käes oli!

Krimikirjandus on selline žanr, mis tihtilugu võib võtta väga tumedaid pöördeid ja käia mööda hirmuäratavaid radu, mis on ka ootuspärane, arvestades, et lugude fookuseks on kuritööjuhtumid, mille tagamaid nutikad uurijad välja hakkavad selgitama. Ma hindan aga väga, kui autor on osanud või ehk ka julgenud lugudesse lisada veidikene süütut inimlikku huumorit, mis laseb ka inspektoritel endil inimestena paista, mitte vaid spetsiaalselt disainitud juurdlusrobotitena, kellele pole ette nähtud isegi söögi - või unetunde, enne kui juhtum rahuldavale lõpule jõudnud. Just seda Cara Hunter oma tegelastega tegigi, kuigi seda eriti peenelt, mis omakorda hoidis ära karakterite naerualuseks sattumise. Tundsin, et autori inimetetunnetus teoses oli lausa imetlusväärne oma usutavuses ja tõepärasuses.

Pugedes oma krimkade lugemise teekonnal üha sügavamale, olen avastanud, et mulle meeldivad rohkem sellised lood, kus uurijateks on professionaalsed inspektorid või detektiivid, mitte asjaarmastajatest tsiviilisikud, nagu samut vahel ette tuleb. Mulle meeldib lugeda, kuidas uurijad on oma vaistusid aastate jooksul treeninud ja paika lihvinud, õppinud kogemustest, aga mitte teleseriaalidest või - mis veel hullem - lihtsalt sündinud lihtsalt taolise detektiiviandega, mis pole tegelikult ju sugugi usutav. Samuti meeldib mulle, kui uurimisel kasutatakse moodsat tehnikat, nagu ka tolles teoses kindasti seda tehti.

Ma pean ütlema, et teose lõpp oli tõesti ootamatu. Mis iseenesest jälle ei olnud ootamatu, kuna terve teos ise oli koosnenud ainult ühest pöördest teise järel, mis solgutasid uurimisfookust pidevalt ühest seinast teise. Kui lõpp juba läbi oli, hakkasin muidugi nägema pisikesi niidiotsi, mida autor siia ja sinna vargsi poetanud oli, kuid mina ei osanud tol hetkel neid millekski oluliseks pidada - tundub, et minust vist kriminaaluurijat ei saa!

Väga huvitav oli ka teose tekstiehitus, kus traditsiooniline narratiiv oli segatud katketega uudiselõikudest, ülejäänud inimmassi meediareostusest juhtumi üle ning väljavõtetega ülekuulamisraportitest. Ka see lisas kogu loole veel omakorda kiirust ja liikuvust juurde. Eriti raskeks raamatut käest maha panna tegi ka asjaolu, et selles polnud peatükke, mis oleks jutu päriselt tükkideks hakkinud, vaid mõjus ühtse vooluna, pideva peale tungiva uudistevooga, mis, nagu päris menetluseski, tihtipeale korrapäratult ning ootamatult ilmsiks võib tulla.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!