Eduard Vilde „Pisuhänd"

Ometi sai loetud ka üks vana hea eesti klassika, mis ühel hetkel ju nii või teisiti loetud oleks pidanud saama. Klassikaga tuleb ikka kursis olla, muidu võib nii mõnigi oluline ühenduslüli või viide teises tekstis märkamata jääda. Ma pole kindel, kui suurt rolli konkreetselt Vilde „Pisuhänd" eesti kirjandusmaastiku kujundamisel mänginud on, kuid pisuhänd ehk kratt ehk puuk ise on kahtlemata üks tuntud ja kasutatud tegelane.

Päris ausalt ei teadnud ma näidendi sisust õieti midagi, kui seda lugema hakkasin. Pealkirja järgi lihtsalt eeldasin, et juttu tuleb ahnest peremehest, kes meisterdab omale lendva ja rikastub, kuid kel hiljem omaenda nalja pärast nahk üle kõrvade tõmmatakse. No sellist keskmist eesti rahvajuttu ühesõnaga. Tegelikult ega ma ju päris mööda ei pakkunudki. Härra Piibelehe näol on olemas agar kratt, kes on valmis oma isanda rolli mängiva hr Sanderi käsku täitma. Ludvig Sander etendab ideaalselt sellist naiivset ja kasuahnet peremeest, kes otsustab tagajärgedele mõelda alles siis, kui häda käes. Nagu teame, siis nii täpselt ju juhtuski. Loos on olemas ka klassikaline alguse kõrgpunkt, kus peremehe plaan õnnestub ning ta pisuhänna arvelt rikastub: Sander saab „oma" romaaniga kuulsaks, teda tunnustatakse nii peres kui ka väljaspool ning kõik on täpselt nii, nagu planeeritud. Siis aga jõuab kätte tasumise tund, kus tuleb välja, et kratt on ikkagi vanapagana leiutis, ning sulane pöördub peremehe vastu. Härra piibeleht esitab oma ultimaatumi Sandri naiseõele kosimiseks ning ega mehel ei jäägi muud üle, kui nõustuda. Lugu lõpeb ehk erinevalt klassikalisest eesti pisuhännaloost siiski helgemalt, kuna olukord laheneb kõigi jaoks õnnelikult ning ühegi asjaosalise nina selja taha ei keerata, nagu see halva peremehe puhul tihti juhtuda võib.

Raamatu sisekaanelt sain veel aga lugeda, et tegu on komöödiaga. Ehk omal moel on tõesti naljakas lugeda, kuidas üks mees nii saamatu ja auahne on, et peab teise omale salaja appi oma tööd tegema palkama. Mina tajusin aga „Pisuhända" kui komöödiat hoopis selle algelisemas tähenduses, mis viitab õnneliku lõpuga loole, mitte ilmtingimata koomilisele teosele, nagu inimesed tänapäeval sellest mõistest aru saavad. Ma ei ole kindel, millal täpselt see mõiste „komöödia" oma tähendust muutis, kuid tolles teoses on kindlasti tajuda ka selle mõiste algupärast tähendust.

Tahtsin veel eraldi mainida härra Tiit Piibelehte, kes oli kahtlemata selle teose kõige huvitavam tegelane. Oli ju tema prototüübiks vana hea pisuhänd ise ning sellest tulenevalt ka kui õpikunäide triksteri arhetüübist. Kindlasti oli temale omistatud ka teose klouni roll, mis paistis välja tema kummalisest välimusest (ta kandis erinevat värvi sokke ja kokku tõmmanud ülikonda) ja käitumisest (härra Piibelehele meeldis oma pintsakutaskust päevalilleseemneid näkisida). Juba tema nimi, härra Piibeleht kõlab omamoodi koomiliselt. Asjale lisab vunki juurde ka tema kõnepruuk, kuna ta pruugib vägagi murdesegust eesti keelt, millest on kohati isegi natukene raske aru saada. Kohati pidin tema teksti isegi endale valjusti ette lugema, kuna avastasin, et kuulates on murdekeelt lihtsam mõista, kui lugedes. Minu lemmiktegelase tiitli sellest teoses pälvis härra Piibeleht kahtlemata!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!