Naomi Novik „Tema majesteedi lohe"

Üllatusin päris, kui armsaks see raamat osutus. Sisukirjelduse järgi ootasin sellest pigem tormilist ja sõjakat romaani veristest võitlustest ja lahingutest, millest võtavad osa metsikud lohed. Too osa oli tegelikult ju samuti justkui olemas, kuid mitte raamatu põhifookusena.

„Tema majesteedi lohe" jutustab inglise sõjalaevakaptenist nimega Will Laurence, kes vallutab oma meeskonnaga prantsuse sõjalaeva ning üllatusena leiab laevast sõjasaagiks lohemuna. Ajaloolise fiktsiooni teeb raamatust see, et tegevus toimub Napoleoni sõja ajal ning kirjeldatud on reaalselt asset leidnud ajaloolisi sündmusi, ainult nn parandatud võtmes. Selles versioonis on lohed kasutusel olulise sõjalise jõuna ning nii jäävad prantslased ilma ühest väga väärtuslikust sõjajõust, mis kogemata kombel satub hoopis vaenlaste kätte.

Arvan, et see ongi asi, mis mind enim kõrvalteele juhtis. Ma kujutasin ette, et lohed kui sõjamasinad on jõhkrad tapamasinad, mis hävitavad kõik, mis nende teele ette jäävad. Arvasin, et nad on raskesti taltsutatavad elajad, kes ka oma ohjadessepanijat võimaluse korral kohe ründaksid. Tuleb aga välja, et lohed on tegelikult siin raamatus väga armsad ja nn inimlikud tegelased, kellel on olemas küll teatav alatine võitlusvalmidus ja soov põnevuse ja action`i järele, kuid kellel on siiski hea süda sees. 

Mind ehmatas päris ära, kui lugesin, et lohed siin maailmas rääkida oskavad. Eriti veel meie päevakangelane Temeraire ise, kes on too prantsuse laevalt leitud munast koorunud lohe. Lohepoiss oskas rääkida juba hetk peale munast koorumist ning peale selle näitas ta end väga arukana. Hiljem kirjeldatakse veel, kuidas lohele meeldis raamatuid kuulata ning kui kergesti kõik kuuldu talle meelde jäi. Ta oli minu arvates eelkõige haritlane kui sõjamees.

Kõige meeldivam oli lugeda aga Laurence´i ja Temaraire´i omavahelistest suhetest. Ma ei mäleta, et oleksin varem kuulnud lugu, kus üks lohe võib olla nii armastav (kui, siis võib-olla natukene ainult Šhrekis) ja hoolida nii palju. Nende omavaheline sõprus on nii armas ja tõeline, et võtab suisa pisara silma. Temeraire on täielik kullatükk.

Ka kapten Lauurence kui tegelane meeldis mulle väga. Väga huvitavalt oli temast loodud taoline tänapäeva kontekstis konservatiivne ja väga vaoshoitud mees, kes pälvis oma viisakusega seltskonnas nii austust kui ka hukkamõistu, olenevalt teiste seisustest. Tema kõnepruuk ja mõtteavaldused meenutasid mulle suisa Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamuse" tegelasi. Eks see ole päris suur kompliment autorile, kuna tema teose tegevus toimub Austeni tegelaste kaasajal. Kui Austen kirjutas nii, nagu temale igapäevaselt loomulik oli, pidi Novik seda kunstlikult ajalooperioodi matkides kujundama, kuid vähemalt minu kogenematu silma jaoks tundus see päris veenev.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!