John Green „Kilpkonnad alla välja"

„Kilpkonnad alla välja" oli minu jaoks üllatuslikult lihtne ja kiire lugemine. Ma olin selle kohta varem kuulnud palju arvamusi ja kirjeldusi, et teoses käsitletakse raskeid teemasid, millest võib olla keeruline lugeda ning mis seetõttu võivad teosest teha sisutiheduselt ja sügavuselt väga raske loo. Isiklikult ma ei leia, et see konkreetne teos oleks võtnud käsitleda rohkem raskeid teemasid nagu surm ja lein kui mõni teine tänapäeva noortekas. Kui, siis jäi see teema minu jaoks pigem isegi natuke pinnapealseks.

Too raamat, ma tean, on kuulus ka oma teemakäsitluse pärast vaimse tervise häirete üle. Peategelane Aza kannatab obsessiiv-kompulsiivse häire ning sundmõtete all, mis ei jäta teda hetkekski ning teevad tema igapäevaelu päris põrguks. Tajun, et see teema pidi raamatust läbi jooksma pigem kõrvalteemana. Saan aru, et autor ei olnud tahtnud tõmmata liiga suurt tähelepanu vaimsetele häiretele, nagu oleks see midagi nii harvaesinevat, et sellest kirjutamine oleks midagi erakordset ja väga tähendusrikast. Pigem on autor  justkui tahtnud näidata, et iga raamatukangelane või siis peategelane ei pea olema tugev ja võimas ja võitmatu, vaid võib samuti teha suuri tegusid ja olla imetlusväärne niisamagi, kui tal ka on mõni soovimatu sundmõte. 

Raamatu tegevus saab ju tegelikult alguse sellest, kui üks kohalik ärimees läheb ühel ööl kaduma, kui politsei teda korruptsioonisüüdistusega vahistama tuleb. See peakski olema teose tegevusliin, kuidas noored seda kadumist uurivad ning lõpuks loole lahenduse leiavad, eks? Noh, ei. Tegelikult kaob kogu see teema raamatu keskosaks täiesti ära. Natuke tegeletakse probleemiga teose alguses ning päris lõpus leitakse sellele ka kiire lahendus, mis mõjus minule isiklikult aga umbes nii, et „aa oih, ups - see tegevusliin oli ka veel vaja lõpuni kirjutada". Lõpp oli kuidagi väga mugav ja minule üldse mitte rahuldav. Ma tahaksin öelda, et kui autor tahtis kirjutada vaimsetest probleemidest, siis seda ta olekski pidanud tegema, mitte peitma seda havasti ehitatud müsteeriumiloo taha, mis mõjus teoses pigem ebavajaliku koorma kui lisaväärtusena.

Kunagi, enne, kui ma veel ühtegi John Greeni teost lugenud polnud, sattusin vaatama üht videot, kus keegi lugeja mainis, et Greeni raamatutes kohtab alatasa ütesid ja samu tegelasi, kelle detaile on vaid järgmiste raamatute jaoks veidi muudetud. Nüüd, kui olen isegi juba kolm tema teost läbi lugenud, tajusin ise täpselt seda sama fenomeni. Üheks tema peategelaseks on alati üks selline äpu, kes on nagu natuke saamatu või lihtsalt veidike järelejooksik. Sellele vaatamata aga on tollel tegelasel kuhjaga megaoriginaalseid omadusi, mille mainimise peale täiesti heast peast ei tulekski. Alguses, kui ma hakkasin tema raamatuid lugema, mulle väga meeldisid need peensusteni minevad detailid, aga mida raamat edasi, seda väsitavamaks need mulle muutusid. Jäi mulje, et ta ei taha/ei viitsi end oma tegelaste tegude ja käitumiste lahtikirjutamisega vaevata, seega otsustas anda neile hoopis koormaga ebatavalisi omadusi, mis ei viita eriti keskmisele inimesele. Sellesse kategooriasse kukuvad kindlasti tema tegelased Aza („Kilpkonnad alla välja"), Colin („Katherine`ite küllus") ja Quentin („Paberlinnad")

Green on ju kahtlemata kuulus ka oma sügavate mõttekildude ja metafooride poolest. Ka selles teoses neist puudu ei tulnud. Võib-olla ma lihtsalt ei mõista kogu seda moevoolu nende sügavate mõtteteradega, mida kõik siia ja sinna loobivad, aga minu jaoks oli neid vähemalt tolles teoses küll liiga palju. Loomulikult on see väga suur kirjanduslik saavutus, kui suudetakse oma teksti siduda mõningate läbijooksvate ja loo jaoks tähenduslike killukestega, kuid iga tegu, iga lauset ei ole vaja mõistukõneks ümber tõlkida. Jällegi, see oli kokkuvõttes nii väsitav.

Oma ideede ja soovide, eesmärkide poolest on raamat muidugi puhast viit väärt. Selles on palju erinevate väärtuste kujutamist ning aktuaalsetest vooludest on samuti palju juttu. Ilmselt on asi minus endas, et ma ei samastu nii laiahaardelise ja kunstilise tekstiga, mida Green loob. Tean, et tal on palju autajaid ning teda on palju tunnustajaid. Ka „Kilpkonnad alla välja", mis on tema raamatutest siiamaani mulle kõige vähem meeldinud, on uhkelt nimetatud hoopiski aga ka John Greeni seni parimaks raamatuks.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!