Frances Hodgson Burnett „Salaaed"

Olen hiljuti olnud klassikakirjanduse lugemise lainel, sealhulgas ka lastekirjanduseklassikute poole tugevat tõmmet tundnud. „Salaaed" saigi välja valitud eelkõige selle tõttu, kuid lisaks meeldis mulle väga raamatu sisu, mis lubas lugu kümneaastasest Maryst, kelle vanemad surevad ning seetõttu peab väike jonnakas plikatirts kolima Indiast ära oma tädimehe juurde, kellel on Inglismaal suur ja vägev mõis. Mõisa juurde kuulub palju aedu, kuid üks neist on lukus ja keatud paksu saladuselooriga, mille väike Mary aga peagi kõrvale lükkab.

Kunagi, juba palju aastaid tagasi juhtusin lugema sellist lastekirjandusse kuuluvat romaani nagu „Tomi kesköine aed", autoriks Philippa Pearce. Sellel raamatul oli veidikene sarnane sisu: peategelane oli noor poiss Tom, kes saadetakse suveks oma tädi ja onu juurde, kuna tema vend on jäänud leetritesse, sugulaste maja on vana ja räsitud kortermaja, kus Tomile algul sugugi ei meeldi. Tom leiab koha aga hoopis huvipakkuvama, kui avastab, et vana kappkell lööb peale südaööd veel kolmeteistkümnendat tundi ning sellel ajal ilmub maja ümber suur ja ilus aed, mis ületab kõik poisi unistused. 

„Tomi kesköine aed" on üks mu läbi aegade kõige lemmikumaid raamatuid. Isegi nüüd, kus olen suureks saanud ja enam regulaarselt ju lasteraamatuid ei loe, ei saa ma sellest raamatust lahti ning see tuletab end mulle ikka ja jälle meelde. Lootuses kogeda midagi sarnast kui toona selle raamatu puhul, korjasingi üles ka „Salaaia", mis tekitas minus suurt äratundmisrõõmu ja sinna sekka ka nostalgiat. Muidugi arvestades, et „Salaaia" esimene trükk ilmus aastal 1911 ja „Tomi kesköine aed" alles 1958. aastal, võib arvata, et viimane on ainest saanud just „Salaaiast", tehes see veel huvitavamaks ja uuele põlvkonnale köitvamaks.

„Salaaed" on väga kaunis raamat. Selles leidub palju looduse kirjeldusi ning metafoorilisi emotsioonide väljendusi, mis on samuti tihedalt põimunud ümbritseva keskkonnaga. Ütleksin, et väljas valitsev värske õhk ja kõik, mis seal kasvab ja lokkab, ongi õieti raamatu põhifookus. Läbi selle annab „Salaaed" edasi väga unikaalse sõnumi, mis ütleb, et inimene ja loodus käivad kokku. Ilma elava looduse, ehk ka teise elava hingeta jääb ka inimene varsti otsa. Teine osa teose teatisest minu jaoks on, et inimene saab ainult oma mõtetega oma elu kontrollida. Seda nii heas kui halvas suunas. Kõik halva saab enda jaoks heaks mõelda ja mitte lasta sel oma elu üle võtta. Raamatus nimetati seda lapsemeelselt „nõiduseks". Eks igaühes meist leidub tükike nõidust, mida igaüks võib nimetada küll erineva nimega, kuid selle olemus ei muutu: tahtejõud on vääramatu vägi, mis teeb suureks ja väikesed võidud.

Ehk tuleks mainida ka, et kuna raamatu ilmumisest on tõesti möödas juba üle terve sajandi, leidub selles ka probleemseid viiteid rassismile, orjandusele, mis alles hakkasid oma ajas muutuma. See kõrvale jätta, olin väga meeldivalt üllatunud, et leidsin ka uue, 2019. aasta trüki vahelt Charles Robinsoni pildid, mis kaunistasid ka raamatu esimest originaalväljaannet. See lisas teosele omapärast ajastuhõngu kapaga juurde.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!