C.J. Tudor „Kriidimees"

„Kriidimees" oli üks vägagi köitev põnevusromaan, mis igati väärib oma žanri nime - põnevust oli selles kahtlemata küllaga. Selles teoses oli tõepoolest iga peatüki lõppu jäetud väike - või siis päris suur - nn cliffhanger ehk pingesäilitaja, mis jättis lugeja ahhetama ning oma seni tekkinud teooriaid ümber seadma.

Lugu esitatakse kahes ajas, mis kulgevad paralleelselt kahes erinevas ajas 30-aastase vahega. Aastal 1986 leiab üks poistekamp oma kodu lähedalt metsast tükeldatud tüdruku laiba, kelle surma ümber on omajagu kahtlaseid asjaolusid. Näiteks kasvõi see, et tüdruku kõigist võimalikest juppidest on kadunud just pea. Kuritööle ei leita eriti veenvat lahendust, kuid see peab siiski tulema, kui sarnased kummalised sündmused hakkavad toimuma uuesti 30 aasta möödudes, aastal 2016, kui poisid on juba ammugi meesteks sirgunud. Üks nende kambaliige leitakse kahtlastel asjaoludel jõest uppununa.

Ma ei ole just kõige suurem õudus - ega isegi mitte adrenaliinisõltlane, kuid üks hea pinev põnevik iga natukese aja tagant mõjub üsna ergastavalt. „Kriidimehe" kogu esimene kolmveerand või tegelikult isegi esimesed üheksa kümnendikku olid minu jaoks nii köitvad, et ei suutnud raamatut käest ära pannagi. Ma nautisin teose kirjastiili, mis oli kuidagi nii usutav ja vahetu, just nagu ei olekski tegelaste näol tegu välja mõeldud karakteritega, vaid päriselt elavate ja tegutsevate isikutega. Veel kord märkimist väärib ka autori oskus tekitada tihedaid põnevusekerijaid ning need ka usutavatena lugejale serveerida.

Loo päris lõpplahendus vajus minu jaoks aga natukene ära. Ma oleksin oodanud rabavamat lahendust või midagi sidusamat, mis oleks kõik aspektid lõpuks kokku üheks tervikuks sidunud. Tegelikult jäi aga mõni asi natukene nagu rippuma, põhjendusega, et ega kõik ei olegi ikka veel ka uurijatele selge ning ehk mõned asjad peaksidki jääma ajaloosse peitu. Samamoodi ei olnud ma päris rahul ka kurjategijate motiividega ning nad ise mõjusid ehk natukene mugavalt, et olla päris jalustrabavad. Mõned asjad aimasin ikka ise ette ära ka, mida ma ei oska panna ei oma taipliku meele ega lohakalt kulunud võtetega kirjuatud põneviku süüks, kuna nagu juba mainitud, ma just palju põnevikke ei loe.

Tegelikult ei olnud loo lõpp ka üldsegi mitte halb, lihtsalt kogu loo esimene 90 protsenti oli nii tugev, et oleksin oodanud sellest veel tugevamat lõpplahendust.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!