Sofia Lundberg „Punane aadressiraamat"

Üks väga ilus lugu, millest hõngub kummalisel kombel ka natukene „Bullerby lastest" tuttavaid aroome, ning pajatab igikestvast armastusest, inimeste loomuomasest tunnete lihtsusest ning nende muutumatusest ajas ja kohas. „Punane aadressiraamat" räägib Doris Almi loo, kes on 96 aastane vanaproua, jutustamas läbi kirjade oma elulugu ainsale alles jäänud sugulasele Jennyle kaugel ookeani taga. Räägitud saavad katsumused sünnist kuni surmani, haarates kõiki sõjakoledusi, südamevalusid, armastuspuhanguid ja rõõmumomente, mis naist elu jooksul läbi terve maailma reisides saatsid, põimides lugudesse kõiki neid nüüdseks surnud inimesi, kelle nimed läbikriipsutatult punases aadressiraamatus seisavad.

Kuigi kogu lugu ei leia aset sugugi ainult Rootsis, jäi mulle siiski kukla taha viivlema tunne sellest raamatust justkui täiskasvanulikumast, reaalsemast ja ilma ilustamata Lindgreni „Bullerby laste" versioonist. Ma ei oskakski ehk täpselt nimetada, mis minus selle tunde esile kutsus, kuid sarnane õhustik on ometi selgesti tunda. See mingisugune hubasus ja elu elamine sellisena, nagu see on, võib-olla suudavad seda mõtet veidi väljendada. Ma mõtlesin, et loo peategelane Doris oleks võinud olla näiteks täiskasvanud „Bullerby laste" Liisa, kuna nende armastavad, natuke naiivsed ja heatahtlikud iseloomud näisid mulle sarnased.

Lugu oli jutustatud väga ilusate sõnade ja mõtete läbi. Kirglikult olid teoses sõnastatud tunded, mida Doris oli peale üht või teist üleelamist tundnud. See tegi loo sisu minu jaoks ühteaegu hingematvalt kauniks ning lämmatavalt koledaks oma kurbuses. Ma hakkasin mõtlema, kuidas mina oma elu elan, ning kui palju aega ja tähelepanu oma lähedastele pühendan. Noore inimsena vanade vaatevinklist elu kuulda on üsnagi hirmutav, kui jõuab ühel hetkel kohale, et kõik peavad kord surema. Pole ka ime, et 96-aastane memmeke muust ei mõtle kui surmast, kui tema ümber on kõik sõbrad ja tuttavad juba ammu manala teed läinud. Noorena selle kõige peale lihtsalt ei mõtle.

Kõige rohkem meeldis mulle lugeda igasuguseid juhuslikke kirjeldusi vana aja asjadest, mis Doris elus vanasti omal kohal olid. Kõige huvitavamad olid minu jaoks kirjeldused kõige igapäevastematest ja lihtsamatest asjadest nagu näo puuderdamine, milleks ta kord kasutas nisujahu, sõjaajal puukoorest küpsetatud leib, mälesuste kogumine plekkkarpidesse, põskede näpistamine, et neid õhetama ajada jne. Ma saan aru, et mõningate asjade puhul oli tegu vaid sõja aja nappuste käes kannatavate inimeste katsega elu normaalselt ära elada, kasutades vaid kättejuhtuvaid asju, kuid mina ei saanud teisiti, kui imetlesin hoopis inimeste leidlikkust.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!