Astrid Lindgren „Vahtramäe Emil"

 


Mul on päris piinlik kohe tunnistada, et pean ennast ikka lugejaks inimeseks, aga tegelikult polnud kuni siiani lugenud lehekülgegi vaieldamatust Lindgreni klassikast „Vahtramäe Emilist". Ma nüüd ei teagi, kuidas selline hullumeelsus üldse juhtuda on saanud: teised tuntumad Lindgreni teosed on mul ju juba ammugi kümneid kordi ülegi loetud. „Bullerby lapsed" näiteks, mis on päris sellest ajast peale, kui ma lugema õppisin, mu üks lemmikraamatuid olnud, oli mul kunagi lause-lauselt peas, nii et kui lasin vanaemal omale seda unejutuks ette lugeda ja ta mõne sõna segi ajas, oskasin teda isegi ilma raamatusse piilumata parandada. Ajapikku on suurem osa muidugi ära ununenud, aga „Bullerby lastel" on siiani soe koht mu südames.

„Vahtramäe Emilit" ei mäleta ma millegipärast aga isegi kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kuigi tean, et see vähemalt praegu mingitel klassidel kavas on. Võimalik, et ma valisin tollal midagi muud lugeda, kuna tuttava pealkirja tõttu ehk eeldasin, et mul on Emil juba läbi. Seda vahel ikka juhtub, et näen mõnda raamatupealkirja, millele on palju reklaami tehtud või muidu kuulus raamat ning seejärel ma kuidagi eeldan automaatselt, et ka mina olen selle juba läbi lugenud. Õnneks ma olen pigem kaldunud lugema raamatuid, mis pärinevad raamatukogu tagumise seina äärest tolmuse riiuli pealt.


Olles nüüd aga lõpuks „Vahtramäe Emili" läbi lugenud, võin minagi kõva häälega hõisata, et Lindgren lastekirjanikuna on ikka täielik legend ja ebajumal. Mis see täpselt on, mis inimesi läbi kõigi nende aastate tema raamatuid lugema paneb? Ta kirjutab ju ometi nii lihtsalt, justkui polekski midagi erilist öelda või nagu jutustaks lihtsalt oma hea sõbraga. Ikkagi muudab see lähedus ja isiklikkus tema raamatud nii koduseks ja armsaks, täpselt selliseks, mida hilisõhtuni voodis lugeda ja pärast tule kustutamistki veel kaisus hoida. Mulle meenub ka üks Lindgreni enda väljaütlemine, kus ta avaldas, et köitva raamatu saladus peitub keeruliste asjade ütlemises lihtsate sõnadega ning mulle tundub, et just selles peitubki kirjaniku võlu ja lumm oma lugejate üle!

„Jah, Emil armastas oma püssi, aga veelgi enam armastas ta Alfredit, kes selle püssi oli teinud. Seepärast polnud midagi imestada, et Emil nuttis, kui Alfred sõitis Hultsfredi väljale sundaega teenima. Ega sa vist tea, mis asi see sundaja teenimine on, aga ma seletan - varem öeldi niimoodi, kui käidi sõduriks õppimas. Kõik sulased Vahtramäel ja mujal pidid sundaega teenima ning sõduriks õppima."

Mina usun, et ka suurena pole patt vahepeal lasteraamatuid lugeda, mis sest, et need näiteks kirjandusõpetajate moto kohaselt „maitset arendavad" ei ole. Nagu minu kogemuski näitas, ei ole lapsepõlv piisavalt pikk, et kõiki häid lasteraamatuid läbi lugeda. Seega tuleb näpata aega asjalikust täiskasvanuelust, et lapselike krutskite lugemisega lapsepõlve võlg tagasi maksta.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!


Raamatu andmed:

Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman

Kirjastus Sinisukk 2006

119 lk



Kommentaarid

Populaarsed postitused