Marko Leino „Jõululugu"

 

Ei ole lihtne jutustada pea kõigile inimestele maailma juba maast madalast tuntud lugu nii, et sellesse ka omajagu originaalsust ja uudsust jääks. Kes on jõuluvana? Miks ja kuidas ta iga aasta jõuludel kõigile  lastele kinke toob? Kuidas ta jõuab? Nendele küsimustele on lapsed juba ammuilma vastuseid oodanud ning neid oma vanematelt ka saanud. Kõik teavad ju, et jõuluvana on punase kuue ja tuttmütsiga habetunud mees, kes koos oma põhjapõtradega põhjanabal elab. Seal on tal töökoda ja sinna võib talle iga laps oma kingisoovi saata, et jõuluvana teaks, mida lastele kinkida. Aga miks ta seda ikkagi teeb? Vastus sellele küsimusele ei ole pooltki nii selge. Oma loogilise lahenduse sellele küsimusele pakubki „Jõululugu".

Kuigi jõuluvana ja kingitused kõlavad rohkem kui lasteraamatu alustalad, on „Jõululugu" tegelikult aga väga traagiline ja kurb jutustus ühest õnnetu saatusega poisist, kes kõigele vaatamata oma ellu õnne üritab leida. Kuigi jõulud on rohkem rõõmu, jagamise ja õnne aeg, siis sellest raamatust leiab ehk rohkem isegi mõtisklusi üksinduse, leina ja lõpmatuna näiva ängi üle. Kaotuste ja kurbuse paratamatus elus tuleb sellest loost hästi välja. Elu ei jää seisma vaid selle pärast, et on jõulud. Ka jõuludel on lubatud tunda kurbust või üksindust. 

See ongi see, mis loo minu jaoks nii põnevaks tegi. Juba ilma raamatut kätte võtmata teab ju iga lugeja, kuhu lugu lõpuks välja jõuab, sest igaüks ju teab, kes on jõuluvana praegu. Tähtis ei olegi niisiis mitte sihtpunkt, vaid teekond, mis erineb niivõrd meie juurdunud ettekujutusest jõuludest, et mõjub lausa positiivselt jahmatavana. Säärast suhtumist loosse mäletan ka Markus Zusaki „Raamatuvargast", kus suisa loo lõpp enne ära jutustati, kui selleni kulgemise kallale asuti. Neis mõlemais raamatuis märkasin end pidevalt loost haaratud olevat, mis sest, et kogu lahendus oli teada. Arvan, et tänu loo ettearvatusele sunnib autor end rohkem pingutama, et lugejale ikkagi väärt lugemiselamus pakkuda. „Jõululoo" puhul oli see üritus end minu silmis eriti hästi ära tasunud!

Kuigi raamat keskendub palju üksindusele ja leinale, on lugu minu jaoks pigem siiski meeldetuletus lähedastega koos veedetud aja tähtsusest, rõõmust ja headusest meie ümber, mida ei tohi märkamata jätta. Nagu raamatus ka mitu korda toonitati, ei tasu armastamata jätta vaid selle pärast, et on oht armastatut kaotada. Kes ei armasta, see ei elagi päriselt. Kuigi suur osa on loos kinkidel, on olulisem siiski mõte nende taga, mitte lelu ise. Läbi saamise õpime väärtustama seda, kui tähtis on endast teistele anda. Ma tunnen, et just see ongi põhiline mõte jõulupühade taga ning seda oli raamat väga hästi tabanud!

Ma usun, et sellest raamatust saab minu iga-aastane jõulutraditsioon!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed:

Soome keelest tõlkinud Kristiina Kass

Kirjastus Sinisukk 2015

262 lk