Emma Donoghue „Tuba"

 


„Tuba" on närvilõpmeid kõditav põnevusromaan, mis ei tohiks külmaks jätta ühtki vähegi empaatilist inimolendit. Aastateks inimröövli poolt ühte tuppa vangistatud naisest ja tema Toas sündinud pojast saavad teineteisele ainsad seltsilised ja saatusekaaslased. Raamatu minategelane ongi vastselt viieaastaseks saanud Jack, kes kirjeldab oma elukeskkonda, mänge ja elu just nii, nagu ta neid vahetult kogeb. Jacki jutustusest ei kõla läbi ei kurbust ega vabadusehüüet vangistusest, kuna Jack ei tea ega arva, et ta on vangis. Kogu maailm, mida ta tunneb ja üldse teab olemas olevat, ongi just seesama Tuba.

„Tuba" on üks kõige põnevamaid ja mõtlemapanevamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Kogu romaani vältel leidsin end iseendaga võitlemast, kas mõista Jacki tema väljaütlemiste ja seisukohtade pärast hukka või püüda teda lihtsalt mõista. Kui Jack näitas üles kiindumust Toa ja kõige sellega seonduva vastu, tekitas see minus alguses täielikku vastumeelsust ja isegi tälgastust: kuidas saab üks inimene, olgugi laps, pidada armsaks seda, mis teda kõige rohkem piirab ja sõna otseses mõttes vangistab? Siis proovisin end jälle aga Jacki olematutesse kingadesse panna ning aru saada, et asjad, mida ta armsaks peab, on kõik, mis tal on ja kunagi üldse on olnud. Kuna poiss oli selles samas toas ka sündinud, ei olnud ta kunagi tundnud maailma väljaspool ega isegi osanud tahta midagi, mis selles on.

Pilt on illustreeriv

Huvitav oli lugeda, kuidas Jacki ema oli valinud oma lapsele Välismaailmast rääkimata jätta, kinnitades, et „päris" on ainult nemad kahekesi ja kõik muu, mis asub Toas. Kuigi Tuppa oli paigaldatud ka televiisor, ei rääkinud ema pojale, et see, mida telerist näeb, on pilt välismaailmast, vaid pani poja arvama, et need on vaid pildid. Kuigi ehk veidi hullumeelne, on ema valik siiski põhjendatud soovist teha poeg õnnelikuks. Oleks poiss teadnud kõigest, mis Väljas tegelikult olemas on, ei oleks väike poiss ehk tundud enam rõõmu elust ja poleks suutnud ka emale pakkuda neid rõõmukilde, mis teda kõik need seitse aastat Toas mõistuse juures olid hoidnud.

Kõige õpetavam oli minu jaoks ehk see mõte, kuidas teiste inimeste väärtusi, vaateid ja valikuid ei saa tegelikult kunagi hukka mõista. Teadmata Jacki tausta, vaataksid kõik tema peale viltu, nähes teda lutsutamas ema ära tulnud hammast, õues sopa sees kingi jalast pildumas või omaenda vanaema võõristades. Jack ei ole mitte mingi mõõdu järgi halb või paha, ta käitub ning teeb oma otsuseid nii hästi, kui oskab. Üles kasvades tema teadmised ja kogemused on aga hoopis erinevad kui paljudel teistel inimestel, seega on meil neid keeruline mõista - täpselt samamoodi, nagu on Jackil raske mõista nn meie maailma, milles meie oleme üles kasvanud. Ma olen kindel, et Jack ise ei ütleks kunagi, et tal oli kehv lapsepõlv, mis sellest, et veetis selle meie mõistes vangistuses. Tema kõrval oli kogu aeg armastav ema, kes tegi oma lapse nimel kõik, mis suutis, nagu iga teinegi ema seda teeks. 

Emal oli muidugi kordades raskem olukorraga leppida, mida ta tegelikult kunagi ei teinudki. Tema peas keerlesid kõik need aastad mõtted vabadusest ja pääsemisest, mida ta väga pikalt aga pojaga ei jaganud. Seda keerulisem oli emal pojale ühel õigel päeval selgeks teha, et nad peavad üheskoos Toast põgenema, et poiss ei tahtnud ju oma „kodust" või isegi „maailmast" lahkuda. See ongi minu jaoks kogu raamatu kõige konfliktsem seik. Millegipärast ei tundu isegi inimeste röövimine ja vangistamine ise nii eemaletõukav kui see, et Jack veel peale pääsemist Tuba külastada tahab. Selle mõttega hoidiski autor mind raamatu küljes kinni ning ei lasknud enne lahti, kui raamat loetud sai. Absoluutne viis!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!


Raamatu andmed:

Inglise keelest tõlkinud: Hels Hinrikson
Kirjastus Hea Lugu 2011
320 lk

Kommentaarid

Populaarsed postitused