Ene Hion „Võta isiklikult. Gruusia keele tunnid"

 Selle raamatu lugemine venis mul tõesti nagu kaamelitatt koolisööklas. Üldse ei olnud tahtmist edasi lugeda, kuigi raamatu sisu köitis. Tugeva tahtejõu najal lugesin ta viimaks ikkagi läbi, aga seda pigem selleks, et saaksin rahuliku südamega öelda, miks mul lugemine ei edenenud ja mis oleks minu arvates võinud teisiti olla.

Kuigi raamatu tegevus saab alguse Gruusiast ning tänu grusiinlannast peategelasele jääb Gruusia keskseks maandumispaigaks ja nn refrääniks kogu loo vältel, ei ole kindlasti tegu siiski „Minu" sarja stiilis raamatuga, kus keegi rändur enda jaoks uut paika avastab. Raamatu autor räägib hoopis iseenda häälega oma grusiinlannast sõbratari loo, keda saatus mööda maailma väntsutanud on. Vastavalt peatuspaigale on erinev ka jutustuse kultuuriline kujundus ning taustalood.

Raamat kujutab endast ikkagi eelkõige memuaari või mälestusteraamatut, kuigi autor ise sissejuhatuses mainib, et üks-ühele tõena seda siiski võtta ei tasuks. Mulle näib, et autor on rohkem mures selle pärast, et raamat piisavalt ülevaatlik, täpne ja tõene - nn kuiv - ei ole, kuigi minu arvates on hoopis isikupära ja isiklikkus see, millest raamatus vajaka jääb. Kui eeldada, et tegu on mälestusteraamatuga, ootaksin rohkem inimesepõhist lähenemist, kus ta käib, mida teeb, kellega kohtub jne. Minule üllatuseks sisaldas raamat aga ootamatult palju poliitikat ja muid üldisi maailmaprobleemide lahkamisi, mis antud kontekstis natuke liiga laialivalguvaks muutus. Lihtsamalt - kas memuaar ei peaks käsitlema konkreetse inimese elusündmusi, mitte heietama kogu selle inimese eluaja jooksul sündinud maailmaajaloo üle?

Umbes samasugust mustrit märkasin veel terve raamatu jooksul, et ühe teema lahti harutamisel saadakse sellest veel umbes sada alateemat, millest igast omakorda kümme jne. Jutustamisviis oli minu jaoks meeletult hüplik ja püsimatu, mis tegi kirjelduse jälgimise väga keeruliseks. Leidsin end korduvalt mõttelt, et kuidas jutustaja nüüd siia teema juurde jõudis või veelgi hullem - miks selle faktikillu mainimine üleüldse edasiviiv või oluline on. 

Nii sisaldas raamat meeletult palju tegelasi, kes tegelikult kumbagi naise elus olulist rolligi mängida ei pruukinud. Ebavajalikult täpselt oli raamatusse sisse jäetud inimeste kirjeldusi, millega nende tegelaste esinemine teoses ka lõppes. Samuti tundus mulle, et pea iga juhuslik tuttav oli omamoodi kuulus või mõjuvõimas isik, mille mainimist ei olnud autor suutnud ära jätta. Tekstist on hästi näha, et autor on ametilt ajakirjanik.

Siiski ei valmistanud mulle pettumust teose teemakäsitlus, mis kohati oli siiski just nii inim - ja kohaspetsiifiline, nagu ma olin lootnud. Minu lemmikud peatükid raamatus kirjeldasid grusiine kui rahvust, nende rahvuslikku identiteeti, traditsioone ning grusiinide suhtumist endasse ja teistesse, sh ka eestlastesse. Need kirjeldused vastasid oma kerguselt, pisukeselt teravuselt, humoorikuselt ning selle läbi tabavuselt täpselt minu kõrgetele ootustele, mis mulle raamatu suhtes tekkinud olid. Kui oleksin ette teadnud, mida raamat täpselt sisaldab, oleks minu ootuste rahuldamiseks piisanud vaid nii umbes raamatu esimese neljandiku lugemisest.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!