Tiia Kriisa „Tüdruk"

 See on lühike jutustus näitleja ja kirjaniku mälestustest Siberis, kuhu ta noore plikana vagunis viidi ning kus ta oma nn teise lapsepõlve veetis. Raamat koosneb kahest osast: esimesest, kus kirjeldatakse tüdruku elu Siberis läbi lühikeste eluseikade, ning teisest, kus tüdruk naaseb üksinda tagasi kodumaale, jättes Siberi koos vanematega seljataha.

Lugu on edasi antud väga lihtsalt ning nappide vahenditega, mis on kohati jahmatavgi oma naiivsuses ja otsekohesuses. Ometi teeb see loo kuidagi armsaks või pigem härdaks, paneb tüdrukule kõvasti kaasa tundma. Kuigi sündmused, mille noor tüdruk läbi elab, on küllalt traagilised, ei taipa lapsesüda ja - hing ehk kohe nende tähendust ja jutustab neist kui igast teisest igapäevasest või rutiinsest asjast.

Mulle meeldis väga, kuidas läbi mõnede üksikute ja pealiskaudselt jutustatud tüdruku elusündmuste edasiandmisega oli tegelikult tabatud mingisugust laiemat pilti, öeldud midagi suuremat kui vaid seda, mis on paberil kirjas. Tüdruk mainis omaenese isiklikke mälestusi seoses erinevate lõhnadega, mis tõid pähe pildid minevikust. Ühtemoodi lõhnas näiteks sõduri sinel nii kodust lahkumise kui ka sinna naasmise ööl. 

Kuna jutustamise viis oli nii naiivne, sest jutustati ju noore tüdruku pilgu läbi, oli omamoodi lisaväärtus ka sealsetel olustikukirjeldustel, mis olid tänu jutustaja otsekohesusele lugejale palju lähedasemad ja detailsemad, kui ehk tingimata vaja oleks olnud. Minule isiklikult meeldivad detailsed olustikukirjeldused väga ning oskan hinnata, kui need on hästi sooritatud.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!