Holger Kaints „Jõululaupäev. Nõmme 1970"

Jõululugude aeg on ammugi käes, kuid mina ei saanudki mahti oma lugemisega pühadelainele asuda enne, kui päris jõululaupäev käes! Raamatuvalik on selleks puhuks aga igati asjakohane, kuna „Jõululaupäev. Nõmme 1970" annabki ülevaate just sellest samast, ühestainsast päevast, jõululaupäevast, mil kõigil käed-jalad tööd täis ja õhtuste ettevalmistustega kogu päeva pead vaevata saab. 

Kuigi raamat on tituleeritud lühiromaaniks, näen mina seda pigem detailse ja emotsionaalselt lähedase kirjeldusena ühest keskmisest jõuluõhtust, millisena see eesti peredes tollel ajal välja nägi. Kuigi ma isiklikult polnud tollal sündinudki, kaugel sellest, mu vanemadki polnud veel sündinud, tundsin ma ikkagi raamatut lugedes teatavat nostalgiat. Eks need jõulupühade tõmbenumbrid nagu ahjuliha ja kapsas, sült, kuuseküünlad ja kingipakid on ju ikka läbi aegade samad olnud, aga inimesed on need, kes on vahepeal vanemaks saanud ja järgmise põlvkonna peale kasvatanud. 

Väga mõnusalt on raamatus tegevust edastatud läbi kolme põlvkonna inimeste, kes päeval kõik omaette nokitsevad ja õhtuks kõik koos pühi pidama asuvad. 13-aastase Janno mõttekäigus tundsin ehk ennastki ära: kuidas ta tundis, et suuremaks saades on jõuludel teistsugune hõng kui varem, mis ei ole tingimata positiivne. Ka minul kaasnevad jõuludega eelkõige pildid päris titeeast, kui jõulud tundusid nii salapärased ja tõsimeeli maagiat täis! Kes on see habemega onu, kes suure kotiga meie ukse peal seisab? Mis siis, kui ma talle peast luuletust lugeda ei oska? Kuidas on võimalik, et jõuluajal on toas koguaeg soe ning lõhnab mandariinide ja nelgi järele? 

Ühelgi teisel ajal aastas midagi sellist kunagi ei olnud. Suuremaks saades tähendab jõulumaagia minu jaoks pigem vanade aegade meenutamist ja mälestusi ilusatest möödunud jõulupühadest. Ootus on mõnikord tõesti parem, nagu Jannogi raamatus nentis. Kulisside taha võib ju piiluda, kuid tagajärjed on hiljem enda kanda. Kahjuks jõuludega ei ole seda valikut, et saakski igavesti salapärasesse maagiasse  ja pühade mõistatuslikkusesse uskuma jääda - varem või hiljem tuleb igaühel endal maagiat looma hakata, kui vanem põlvkond eest ära kaob. Seepärast ongi jõulunostalgia minu jaoks tihtipeale natuke nukker, kuigi samal ajal ka aasta parim aeg!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed:

Kirjastus Hea Lugu 2018

112 lk