Roland Tokko ja Harald Lepisk „Minu elu kutse"

 

Tegu on eneseabiõpikuga, mis jagab soovitusi oma enneteadmatu kire, loomupärase ande ja lõpuks elu kutse ehk eesmärgi leidmiseks. Samuti aitab raamat hädast välja, kui kirg ja anne leitud on, kuid finantsilistel põhjustel pole võimalik senist tööd ja elukutset nurka visata ning hulludes uues suunas jooksma pista. Kirjutatu pakub mõtlemisainet igas vanuses lugejale, olgu ta õpilane, palgatööline/ettevõtja või  kasvõi pensionär.

Mulle tundub, et too raamat käib tihedasti paaris oma samalt autorilt eelkäijaga „12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga  mida kõik peaksid teadma", millisel juhul alustasin lugemist n-ö valest otsast. Mis seal ikka, eks võtan siis selle raamatu kunagi järgmisena ette. 

Mina leidsin äratundmist ja suhestusin enim raamatu esimese poolega, kus nn elukutseline inspireerija Harald Lepisk räägib sellest, kuidas oma anne esmalt üldse ära tunda, et alles seejärel sellega midagi ette võtta. Minu kui gümnaasiumiõpilase jaoks on säherdune teema vägagi päevakajaline ning iroonilisel kombel isegi veidi äraleierdatud teema. Siiski leidsin ma tema tekstist midagi, mis minus tegevustahte sädeme sütitas. Aga mida ma siis tegelikult teha tahan? Ülikooli minna - jah, aga edasi? Mulle tundus, et läbi lihtsate mõtteharjutuste ja eluliste näidete suutis inspiratsioonikõneleja mind suuremat pilti nägema panna ning anda mulle juhiseid, milliste käikudega elu mängulaual juhtima minna. Sellist emotsiooni ei ole ükski karjääripäev koolis ega vestlus vanematega: „Kelleks sina siis saada tahad?" minus veel tekitanud.

Raamatu teine pool muutus minu jaoks isiklikult natuke keeruliseks ja tähelepanu hakkas hajuma. Keeruliseks selles suhtes, et kõik harjutused ja näiteks toodud olukorrad olid minu jaoks hüpoteetilised, kuna puht vanuseliselt ei ole ma veel saanud aastaid ühes ebainspireerival ja vastikust tekitaval ametikohal vireleda. Kes sellise mure käes aga vaevleb, võib nõuannetest ja nippidest ikkagi omajagu kasu saada.

Raamatu teine pool, kui kirjutaja vahetus, üllatas mind ka üpris erineva lähenemisega teemale, kui enne olin kogenud. Kui eespoolkõneleja tõi näiteid laiast maailmast ja kõigist mõeldavatest eluvaldkondadest, siis temale järgneja näitevaramu oli hoopis kitsam, piirdudes vaid näidetega oma enda elust ja kogemustest. Kõik näited ja olukorrad olid loomulikult asjakohased ja autorile endale kahtlemata väärtuslikud, kuid minule kui lugejale jäi sellest pigem mulje kui väikese maailmapildiga inimese püüdest teistele midagi õpetada. Samast murest lähtuvalt sisaldas raamatu teine pool ka üsna palju rohkem reklaami, mis samuti natuke muutis lugemismuljet.

Huvitav oli raamatu keelekasutus selles suhtes, et lugeja poole pöörduti kui õpetaja õpilase või mentor inspireeruja poole. Kasutati palju sina-keelt, mis igas muus kontekstis peale eneseabiõpiku oleks meeletult eemaletõukav ja ärritav. Mulle jäi silma veel hea peatükkide jaotuslahendus, kus iga peatükk oli justkui omaette essee või kirjand, kust ei puudunud ka arutlevad lõigud koos kõigi seletuste, põhjenduste ja muuga. Nn esseed või kirjandid olid omakorda jaotatud väiksemateks alateemadeks, mis tegi lugemise lihtsaks ja hoomatavaks, nii et kirjutaja ei lasknud kordagi lugeja mõttel eemale libiseda. Väga praktiliseks tegid raamatu veel iga peatüki lõpus olevad harjutusülesanded, millest paljud olid ka kirjalikud, kuid töötasid sama hästi ka vaid mõttes nende üle arutledes. Kuigi harjutuste kaasa tegemine võib tunduda tüütu, siis mina soovitan need vähemalt mingil määral ikkagi kaasa teha, kuna just oma elu üle järele mõtlemine konkreetsete ülesannete raames oli see, mis mulle raamatust sügava ja päriselt kasuliku mulje jättis.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed:

Edu Akadeemia, 2020

208 lk