Erich Segal „Armastuse lugu"

 

Pole mingit põhjust, miks too raamat ei peakski olema hinde „viis" vääriline ja läbi aegade edetabelite tipus püsinud bestseller, nagu ma raamatu saatesõnast lugeda sain. Lugu on täiesti ajatu ja aegumatu, kuigi leiab aset 1960ndate aastate lõpus. Noorte inimeste kirg ja tunded on midagi, mis ajas ei muutu ja nende südamevalu ei jäta külmaks ka nüüd, 50 aastat hiljem peale raamatu esmailmumist.

Peamine põhjus minu jaoks, miks lugu nii hästi toimis, oli vast see, et jutustaja keel oli minule nii lähedane ja omane, et suutsin temaga kohe samastuda. Eks ole ju massidesse jõudmise valem ka kõige muu puhul just lihtsus ja arusaadavus võimalikult laia publiku jaoks, mitte liialt spetsiifiline oskus - või ilukeel, ka mitte liiga spetsiifiline släng. Laused olid lühikesed, aga see-eest kõnekad. Mulle kohutavalt meeldis, kuidas nii lihtsate vahenditega oli jutustatud nii keeruline lugu.

Sisuliselt keerukaks tegi „Armastuse loo" romaani mitmetahulisus, käsitledes korraga noore inimese suhteid nii vanematega kui ka eakaaslaste ja armastatuga. Väga hästi oli kujutatud vanemate ja laste erinevat perekondlikust taustast lähtuvat suhtumist üksteisesse, kuidas näiteks isa jäägitu armastuse ja tähelepanu keskel üles kasvanud Jenny keeldus uskumast, et Oliver oma isaga kiindumusest kaugel on ning üksteisega paremuse pärast suisa võistlema kipuvad. Vaese Jenny jaoks oli see südantlõhestavam kui kummagi Oliver Barretti jaoks. Väga osavalt oli autor viidanud tekstiga ka sellele, et kuigi noorem Barrett oma isast võimalikult palju erineda soovis ja tema pimedast varjust välja proovis murda, muutus poiss aja jooksul siiski järjest sarnasemaks oma eelkäijaga, jõudes näiteks kõrgele ametipostile tööle ja seades meeletuid ootusi oma veel sündimata pojale. Isegi vaesemat päritolu Jenny, kelle ta naiseks võttis, ei erinenud nii väga tema oma kolledži pooleli jätnud emast, kelle Oliver Barrett vanem oli oma kõrgele staatusele vaatamata kosinud.

Enim äratundmist leidsingi mina just noorema Oliveriga, seda temale seatud ootuste pärast, mitte vaieldavalt hea käekäigu pärast muide. Märkisin isegi raamatus ära ühe koha, kus Oliver Jennyle oma suhetest isaga räägib. Jutu käigus mainis poiss, et Isa ootab temast meeletult palju, mis loomulikult noort Oliveri meeletult survestab, rääkimata tema kolmest eelpool käinud Oliver Barrettist, kes kõik on oma eluga maailmale näidanud, kui võimekad nad on. Ootustele mittevastamine oleks justkui loomuvastane, kuigi ootuste täitmine jällegi nõnda ootuspärane, et lausa endastmõistetav. 

    „Oo, muidugi," ütles Jenny hiigla pilkavalt, „ma mõistan, kui vastik on sul saada A-sid, olla All-Ivy     meeskonnas..."

    „Vastik on, et isa vähemat ei ootagi!" [ ] „Ja kui ma selle kõigega tõesti hakkama saan, siis ei tee ta     väljagi. Tähendab, ta peab seda täiesti endastmõistetavaks."

Pole lihtne olla viitele õppija ning alati kõike hästi teha. Keeruline polegi mitte sooritus ise, vaid meelestatus, mis sellega kaasneb. Kui inimene pidevalt kõike hästi, isegi üle ootuste teeb, muutub see justkui loomulikuks ja muud ei osatagi oodata. Mulle meeldis, kui lihtsalt, tabavalt ja nii õigesti seda raamatus väljendatud oli. Mulle tundub, et autor teadis väga täpselt, millest räägib. Sellist saavutustele orienteeritud suhtumisega tegelast ei kohta raamatuis just tihti, mis on kurb, kuna mulle tundub, et inimesi, kes oma andekuse, kohusetunde või loomuomase perfektsionismi käes vaevlevad, on oluliselt rohkem, kui me praegu raamatutes näeme. 

Teose naispeategelane Jenny aga kujutas hoopis teistsugust tegelast, kellesuguse kohtamine minu tunde järgi eriti noorsooromaanides on rohkem kui tavaline. Tema oli justkui arhetüüp kõigile neile „teistsugustele" tüdrukutele, mille motiiv on praeguseks juba väga ülekasutatud. Inglise keeles öeldakse selliste kohta „not like other girls". Mis on iseenesest juba täiesti ebavajalik välja öelda, kuna keegi ei saagi ju kunagi olla täpselt selline nagu teine. Mina ju ei tea, aga ehk oligi Jenny kõigile neile tulevastele „teistsugustele" ehk nipsakatele, ägeda suuvärgiga, kirglikele ja eneseteadlikele tüdrukutele eeskujuks. Ilma ülekasutamiseta on Jenny tegelane ju täieti revolutsiooniline kuju!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed:

Kirjastus Tammeraamat 2016

Inglise keelest tõlkinud Katrin Kiik

150 lk