Aleksei Peterson „Eesti maarahva elust XIX sajandil"

 Läbinud koolis eesti ajaloo kursuse, tekkis minus veelgi suurem huvi talurahva elu kohta täpsemini teada saada. Kõnealune periood on XIX sajandi eesti. Koolis peeti olulisimaks rääkida pärisorjuse kaotamisest ja esimesest laulupeost, „Perno Postimehest" ja Kirjameeste Seltsist, aga mida talurahvas samal ajal tegi, kui suured mehed linnas ilma tegid, seda väga palju ei puudutatud. Mainitud oli vaid Jakobsoni Kurgja talu.

Kuigi see raamat oli ju mõnes mõttes isegi teaduslik, kuna läks üsna detailseks teatud esemete valmistamise kirjeldustes, oli tekst ikkagi väga mõnusalt ladus ja hea lugeda. Päris nagu juturaamat kohe! Nagu juba mainisin, võib huviline leida väljaandest omale palju kasulikku näiteks vanaaegse külvi - ja lõikuskorra, sõnnikuveo, heinateo, rehepeksu, hoonete ehitamise või tööriistade valmistamise kohta. Raamatus olid olemas isegi mõndade vanaaegsete hoonete põhiplaanid! Nendest kohtadest libisesin ma pilguga aga ehk veidi kiiremini üle, kuna mind huvitas pigem talurahva sotsiaalne pool.

Ka sellest oli raamatus palju juttu. Sama detailselt ja üksikasjalikult leidus selles kirjeldusi pulmadest, kosjas käimise kommetest ja simmanist. Ka teenijate elust oli lausa terve peatükk, lisaks kõrvalepõikeid siin ja seal. Mulle väga meeldis, et oli tekstis mindud isegi nii detailseks, et olid olemas kirjeldused, kus inimesed näiteks oma riideid hoidsid. Ma pean silmas, et oli isegi öeldud, millises seinas, millise nagi otsas. Kindel oli staatuse järgi, kus keegi magas või millal saunas käis. Need pisidetailid tõidki mulle raamatust enim rõõmu. Samuti muidugi kirjeldused söögist ja lauakommetest. Nagu näha, ei saa ükski eestlane iial läbi selleta, et mainiks korra või kaks ka midagi söödava kohta!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks lehekülg sest sai!