Karl Oskar Jakobson „Kurgja viimane veskimees"

 Tegu on kuulsa ärkamisaegse tegelase ja näiteks ka ajaleht Sakala algataja Carl Robert Jakobsoni venna pojapoja Karl Oskar Jakobsoni elulooga. Kirjutaja viib lugeja läbi oma elu, alustades sünnist kuni päris surmani välja, kuna viimased mehe poolt kirja pandud read on sinna saanud vaid nädal enne tema meie hulgast lahkumist aastal 1993. 

Raamatu puhul oli minu jaoks pilkupüüdvaim muidugi suur talunimi „Kurgja" kaane peal, kuhu olen juba algklassides palju kordi ekskursioonidele ja väljasõitudele sattunud. Mälestused tollest omaaegsest näidistalust on mul igati head ja rõõmsad. Samuti püüdis pilku nimi Jakobson, mis Kurgjaga ju koos käibki. Sisusse süvenemata haarasin raamatu kogust kaasa ning selle tõttu ämbrisse astusingi.

Kes loodab minu moodi raamatust leida midagi põnevat nimeka Carl Robert Jakobsoni või sisukat isegi tema Kurgja talu kohta, peab aga väga pettuma, kuna neist kahest teemast on juttu vaid põgusalt. Tegu on ikkagi täiesti teise mehe - Karl Oskar Jakobsoniga! Tema elulugu on kaugelt erinev ärkamisaja eestvedaja omast, kuna ei sisalda endas erilist eesrindlikkust, sõnakust, kangelaslikkust ega tegelikult üldse mitte midagi niivõrd erilist. Kahtlemata oli mehe elu keeruline nagu ka paljudel teistel tema kaasaegsetel. Noor poiss kisti rindele otse koolipingist, kus ta pidi suutma sõna otseses mõttes ellu jääda ning enesega hakkama saada. Järgnesid veel pikad vangiaastad poliitvangina, kuna oli mobiliseeritud saksa sõjaväkke. Elu ilusamad aastad möödusid noormehel vene sunnitöölaagrites orjates ning rassides, kuni sai viimaks vabaks ning oma elu peale. See osa mehe elust allutab raamatust enda alla umbes kaks kolmandikku.

Ülejäänud kolmandikus pajatab Karl Oskar Jakobson oma suunaotsinguist töörindel ning tolle aja ebavõrdsest ühiskonnakorraldusest ametlikul asjaajamisel, kuni jõuab otsaga lõpuks Kurgja tallu, mis pidigi minu eelduse kohaselt hoopis raamatu keskne osa olema. Peagi on mees aga uute elanike sisse kolimise tõttu sunnitud Kurgjalt lahkuma ning jätma Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi selle uue direktori kätesse. Nende mõne Kurgjal veedetud aasta jooksul oligi noor Jakobson aga saanud nime, mille järgi tean teda mina lugejana - Kurgja viimane veskimees, kuna oli toimetanud talu juures veskis möldrina.

Raamatu eesmärk jäi minule isiklikult aga üsnagi selgusetuks. Kas pole nii, et elulooraamatuid annavad välja need inimesed, kel on oma elu näidetel midagi olulist või väärtuslikku teistele anda või õpetada? Tõsi, raamatu enda on välja andnud küll kirjutaja tütar ning seda palju aastaid hiljem, kuid ka tema selgitusest raamat välja anda võin mina välja lugeda hoopis midagi eneseõigustuse või -kehtestamise taolist. Naine ütleb järelsõnas ka ise, et raamat on meeldetuletus minevikust sellest, mis oli Jakobsoni perele kõige tähtsam ehk oma kodust ja perest. Kuigi õilsa väljunidiga, jääb sellest kõlama aga ikkagi kibe süüdistus, et talu enam Jakobsonide pärimisliini pidi ei jookse, vaid hoopis eesti rahvale kuulub, nagu pakub Mari Andrekson oma arvamusartiklis samal teemal. Näib, et läbi raamatu avaldamise oli soov tõsta mõne eesti rahvuslase pead, et too oma „omandist" lahti ütleks ning talu perekonna kätte tagasi annaks. Oli ju Carl Robert Jakobson oma surivoodilgi tõotanud hauas ringi pöörata, kui Kurgja võõrastesse kätesse peaks minema.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!