Mehis Heinsaar „Rändaja õnn"

 Esimest korda kohtusin härra Heinsaare loominguga mullu kirjanduse tunnis, kui käsitlesime maagilist realismi. Kuigi kirjanduslikult tuttav võte, tundus selle mõiste mulle kuidagi täiesti uue ja enneolematuna. Mäletan, et hakkasin peale seda tundi ka muid ilukirjandustekste lugedes salamahti neist peidetud maagilisi elemente otsima. Isegi siis, kui raamat ei pidanudki olema maagilise realismi žanris. See tundus lihtsalt nii põnev! Mida kõike läbi maagilise realismi otsida, leida ja avastada ei saa! See ongi lõpmatu!

Lisaks leidsin, et Mehis Heinsaarel on väga omapärane ja äratuntav käekiri. Selle tõestuseks lugesin mõnda aega tagasi üht teist antoloogiat, milles juhuslikult ka Heinsaare lugu sees oli. No ja täitsa naljakas: üks lugu kohe nagu hüppas esile teiste seast oma kirjastiili poolest, nii et teised hetkeks kohe päris varju jäid. Naljakas seepärast, et ega selles loos nagu justkui öeldud suuremat ju polnudki... Aga sõnad olid vägevad! Vot nii tundsingi ära Heinsaare loomingu.

„Rändaja õnn" oli esimene päris autori enda jutukogu, mida temalt lugesin. Ootustele vastavalt sain sealt täpselt seda, mida otsisin. See on nii hämmastav, kuidas autor leiab nii lihtsad olukorrad, täiesti tavalised ja igavad isegi ja pöörab nad täiesti pööraseks! Minu vaieldamatu lemmik oli „Suur hooaeg", kus üks kohvikuluuletaja nii kaua ühe tooli peal luuletuse sündi ootas, et ise tooliga kokku sulas. See oli nii armas ja süütu, kuid samal ajal nii nipsakas ja pilkav jutt, et lugesin seda rõõmu pärast vist koguni kaks korda!

Ma arvan tegelikult, et Heinsaare äratuntav käekiri on talle korraga nii õnn kui õnnetus, nagu iga väljapaistev asi siin maailmas nagunii on. Enamasti on siis inimesed, kellele tema looming väga meeldib ja teised, kellele üldse ei meeldi. Vahepealseid palju pole, arvan. Minulegi käib kohati ehk pisut rohkem vastukarva mõni jutt, kus autor on sõna otseses mõttes rõvedalt detailselt teatud sündmusi kirjeldanud. Sellest jutukogust näiteks „Ilus Armin" ja „Vihmategija Aspendal". Nendes juttudes muutub tema stiil kuidagi kraadi võrra madalamaks, mulle tundub. Aga samas, „Härra Pauli kroonikates" see liigdetailne kirjeldus mind jälle ei häirinud. Ehk oli mul lihtsalt selline tuju praegu.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!