Luca Novelli „Hawking ja mustade aukude mõistatus"
Nobeli majanduspreemia väljakuulutamisega 12. oktoobril selgusid kõik käesoleva, 2020. aasta nobelistid. Nobeli preemiaga pärjatakse igal aastal inimesi kuuest valdkonnast, milleks on meditsiin, füüsika, keemia, kirjandus, rahupreemia ja uusima lisandina alates 1968. aastast ka majandus.
Nobeli kirjanduspreemia pälvis sellel aastal ameeriklannast luuletaja ja esseist Louise Glück, tsiteerin: „tema eksimatu poeetilise hääle eest, mis karmi iluga muudab individuaalse eksistentsi universaalseks”. Tema arvukatest ja armastatud luulekogudest ei ole aga ükski veel eestikeelsena ilmunud, mistõttu ei ole minul olnud seda au, et nimeka nobelisti töid ise lugeda ja luuletaja karmi keelt kogeda.
Nobeli preemiate vaimus ning nende tähistamiseks otsustasin midagi preemia auks ikkagi lugeda. Juhuse tahtel sattus minu ette aga väga parajal hetkel sobiv raamat itaalia kirjanikult Luca Novellilt, kes oma sarjas „Suurvaimu sähvatus” jutustab läbi ajaloo suurimate teadlaste minapildi nende elulugusid. Kuigi illustreeritud eluloosari on eelkõige mõeldud lastele, võib sellest teadmisi hankida ning rõõmu tunda ka natuke kogenum lugeja.
Vägagi paslikult sattus minu kätte universumite ja tumedate tähtede eksperdi Stephen Hawkingi elulugu. Oli ju ka tänavuse füüsikapreemia laureaadi vääriline uurimus, mis käsitles just musti auke, tõestades läbi keeruliste matemaatiliste valemite nende võimalikkust. Selle töö eest sai tänu ameeriklasest matemaatik Roger Penrose, kellest on põgusalt juttu ka minu loetud raamatus „Hawking ja mustade aukude mõistatus”. Tuleb välja, et Hawking ja Penrose olid omavahel sõbradki.
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooriast tuleneva mustade aukude tekkimise järelduseni jõudis Professor Penrose oma uurimuses juba 1965. aastal, milles pakkus välja oma lahenduse mustadele aukudele. Tunnustuse selle eest pälvis teadlane küll alles 55 aastat hiljem. Lisaks läks pool auhinnarahast jagamisele teise kahe teadlase vahel, kelleks on sakslasest astrofüüsik Reinhard Genzel ja ameeriklasest astronoom Andrea Ghez, meie galaktika keskmes oleva ülimassiivse kompaktse objekti avastamise ja vaatlemise eest.
Loetud raamatust sain ma teada üsna palju mustade aukude ning nende uurimise ajaloo kohta - ei tohi ennast sagedastest koomiksitest ja raamatut lastele atraktiivseks muutvatest muudest joonistustest segada lasta. Sain näiteks teada seda, et mustad augud on surnud tähed, mis on plahvatanud ja seejärel iseendasse kokku kukkunud. Mustad augud on aga nähtamatud, kuna omavad nii tugevat gravitatsioonijõudu, mis isegi valguse endasse imevad. Üks niisugune asub ka meie galaktika keskel, mille ümber me pöörleme ning aeglaselt-aeglaselt selle tumeda sisemuse poole sõuame.
Siinkohal tulebki raamatus mängu vastne nobelist ja teadlane Roger Penrose, kes leiab, et mustad augud on singulaarsused ehk kohad, kus meile tuntud füüsikareeglid ei kehti. Singulaarsustes saavad gravitatsioon ja tihedus lõpmatuks ning isegi aega suudab üks eriti tugeva gravitatsiooniga singulaarsus painutada ehk ajal kui mõistel ei ole selles enam tähendust! Kui tore oleks, kui mõnel eriti unisel koolihommikul muutuks meie maailm seisva ajaga singulaarsuseks, eks?
Kuigi ma füüsikamaailmas ainult tasapisi ja ettevaatlikult orienteerun, suutis too vahva ja õpetlik raamat mulle minu koduks oleva universumi kohta päris palju õpetada ja selgitada. Tegelikult aga ei pea aga raamatu lugemise eesmärgiks üldse olema mustade aukude uurimine, vaid võib ka Hawkingit ennast uurida. Tuleb välja, et vaatamata halvatusele, on mees elanud väga huvitava elu. Vaid kirsiks tordil oli minu jaoks see, et ka ärjane Nobeli füüsikapreemia laureaat professor Roger Penrose raamatus mainitud oli.
Kommentaarid
Postita kommentaar