Helen Tootsi „Minu Los Angeles"

 Olen viimasel ajal olnud eriti suur reisiraamatute ja -saadete sõber, nii olen näiteks otsast lõpuni tagant järele ära vaadanud „Meie aasta Siberis" telesarja ja natuke ka „Ehh, Uhhuduuri" nuusutanud, mis on mulle mõlemad väga meeldinud. Reisijutustuste puhul meedibki mulle kõige rohkem see, kui sihtpunktist antakse ülevaade eelkõige inimese, mitte turisti ega üldsuse vaatepunktist ehk asjadest jutustatakse nii, nagu nad on: otse, ausalt ja ilustamata.

„Minu" sarja raamatud on selle viimase aspekti koha pealt mulle alati rõõmu valmistanud. Olen sattunud lugema ainult huvitavate ja julgete inimeste reisilugusid, kes pole kartnud ka võõra maa jubeduste ja võib-olla ka varjatud pooltega kokku puutuda. 

„Minu Los Angeles" õpetas mulle selle kurikuulsa linna kohta tegelikult päris palju. Teadsin sellest kohast ainult nii palju, et seal elab palju kuulsuseid, sõidab palju autosid ning võib kohata palju veidrusi. Just „palju" oli minu jaoks selle linna märksõnaks. Raamatust õppisin aga, et see ei ole veel sugugi kõik. Näiteks üks jahmatavamaid avaldusi linna kohta oli minu jaoks see, kui palju kodutuid seal on. Ma poleks osanud arvatagi, et linnas, mis on tuntud oma luksuslikus hiilguses ning kuulus oma „Ameerika unelma" poolest, võib seal samas kompotis vireleda ka inimesi, kelle unelmaks pole midagi keerulisemat kui katus pea kohal või täis kõht. Kuna see kontrast on nii irooniline ja tervele riigile suureks häbiplekiks, siis ma ei imestagi, et see asjaolu laiemale üldsusele teada pole.

Teine üllatus, mis mulle osaks sai, oli samuti negatiivne ehk LA ümbruses ja äärealadel tihti möllavad ning laastavad tulekahjud. Jällegi asi, mille poolest on kuulsad pigem suurlinnad näiteks Austraalias, mitte Ameerikas. Nagu raamatu autorgi rääkis, teame me kõik, et igal aastal põleb suur osa maailma metsadest ja elupiirkondadestki maani maha, kuid kunagi ei eelda me, et see võiks sündida meie endi lähedal, kohtades, mis meile tuntud või armsad on. Nii võibki kõlada täieliku düstoopiana see, et kunstist ja elust pakatav Los Angelese südalinn võiks olla mattunud tihedasse suitsu- ja vingupilve.

Mulle meeldis väga veel see, kui autor kirjeldas oma autoõnnetust ning sellega kaasnenud kindlustusjamasid, mille klaarimine võttis aega kauem, kui asi väärt oli. Eriti pani mind aga kaasa elama kirjeldus Ameerika tervishoiusüsteemist, mis on õigemini pea olematu. Vägisi tekib pähe mõte, et miks on sealsel valitsusel nii väga vaja oma rahvast piinata või sellest siis üldse lahti saada? Täiesti ebareaalsena näib meile kui eurooplastele see, et näiteks paljast hambaarsti juures käigust võib sattuda metsikutesse võlgadesse, mille tagajärjel isegi kodutuks jääda. Kiirabist või mõnest keerulisemast vigastusest rääkimata! Nagu ütles ka raamatu autor, ei tasuks LA-s ei haigeks jääda ega ka sünnitada, kuna lapsehoolduspuhkus on seal sama lühike nagu näiteks meie talvine koolivaheaeg.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!