Indrek S. Einberg „Marie Under"

Minu teine kohtumine raamatuga sarjast Meie Elu, mis läbi oma kaheksa avaldatud raamatu jutustab lugejale mõne eesti ajaloost tähtsa tegelase eluloo. Viimati lugesin Lydia Koidulast ning kronoloogiliselt ajas edasi minnes võtsingi ette järgmise eesti naisluuletaja loo, kelleks ei ole keegi muu kui Marie Under.

Nagu eelmises Meie Elu sarja raamatus, meeldis mulle ka Underi raamatus selle lühike, kokkuvõtlik ning parajalt ülevaatlik loomus, mis ütleb täpselt nii palju, kui selle inimese eesti ajaloo konteksti paigutamiseks vaja teada on. Seda muidugi juhul, kui lugeja tollenimelisest tegelasest varem midagi kuulnud pole. Marie Underi nimi oli minule muidugi juba tuttav, kuid seda pigem läbi tema teoste. Naise enda elu ja tausta kohta ei teadnud ma veel suurt midagi.

Ma vaevlen dilemmas, kas ma oleksin tahtnud olla Marie Underi kaasaegne või mitte. Ühest küljest elas ta ajal, mil Eesti vabariik sündis ja eesti inimesed selle nimel koos pingutasid, kuid samas pidi ta üle  elama mõlemad maailmasõjad. Elada aastaid kitsikuses ning karta omaenese ja oma lähedaste elu ja tervise pärast ei ole just kõige kutsuvam mõte. Samas suutis usin ja arukas naine olla läbi kõigi nende koledate aegade vägagi viljakas sõnakunstnik, andes välja luulekogusid üksteise järel ning pälvides nende eest ka suurt tunnustust. 

Kõige rohkem pani mind tema kogemusi igatsema nn Sinise terrassi periood, mil sõna otseses mõttes kogu eesti kultuurielu koorekiht ühte tuppa ära mahtus. Ma võin vaid kujutleda neid vestlusi ja tulisekski kippuvaid arutelusid, mida need vastselt tärganud intellektuaalid omavahel maha võisid pidada. Sellele mõeldes soovin ma, et oleks leiutatud ajamasin, mis viiks mind ajas tagasi nende kirjanike ja muude kultuuritegelaste kaskele, et ka mina saaksin mõne tagasihoidliku sõna nende tarka dialoogi susata. Või kui ma ei saakski nende aruteludes osaleda, lepiksin ka Juhan Liivi kombel nurgas istumisega, oma iidolite jutuajamisi pealt kuulates ning iga sõna ahnelt mällu talletades. Pärast külaliste lahkumist võiksin väsinud Marie Underil aidata lauda koristada ning nõusid pesta, et nii teenida välja aeg, mille veetsin tagasihoidlikult nende hiilgavas seltskonnas. Milline õnn oleks minul olnud olla toonase eesti kirjanduse koorekihi keskel!

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!