Indrek Hargla „Süvahavva. Teine suvi"

 Ajendatuna soovist hakata õige pea lugema „Süvahavva" triloogia kolmandat osa, mis vaid loetud päevade eest ilmus, otsustasin, et on õige hetk võtta järg üles sealt, kust suvel pooleli jäin. Kuna esimene osa mulle väga meeldis, ootasin sama ka teiselt osalt, kuid minu arvates jäi see ikkagi natukene esimese osa varju.

Pööre pöörde järel, mis esimeses osas tegevustiku üha kaugemale ja pimedamatesse nurkadesse juhtisid, hoidsid mind nn kikivarvul läbi terve raamatu. Kummalisel kombel seda fenomeni ma teise osa lugemisel aga ei kogenud. Pigem arenes sündmustik kuidagi loogilist ja loomulikku rada pidi. Ma ei taha väita, nagu oleks „Teise suve" sündmustik kuidagi väga etteaimatav olnud, aga ju see siis ei pakkunud lihtsalt nii palju pinget.

Samuti oli „Süvahavva. Teise suve" tegevustik hoopis laiahaardelisem kui esimeses osas, mis on samuti mingis mõttes loogiline kasv ühelt raamatult teisele, kuid antud juhul minu arvates see suuri teeneid raamatule ei osutanud. Minu jaoks oli Süvahavva suure pildi lahti seletamine kuidagi pettumust valmistav tegu, kuna nagu ma juba enne mainisin: tegevus oli liiga loogiline ja enesestmõistetav. Kui esimeses osas võis arvata, nagu oleks tegu väga kinnise ja kohaliku probleemiga nagu kummitav vana talu, siis teises osas üle maailma ja ajaloo ulatuvad juured muutsid asja minu jaoks kuidagi liiga avalikuks, mis kaotas kogu loo juurest selle saladuslikkuse, mis oligi mind esmalt selle kõige juurde köitnud. Tekkis tunne, et kõik kuidagi teavad Süvahavva fenomenist või tahavad sellest oma osa saada/sellesse oma osa anda. Isiklikult eelistasin hoopis rohkem loo kinnisust, kus üks pere või üks kindel kogukond oma kummitustega jageles ja omi saladusi varjas.

Pisikestele pettumustele vaatamata nautisin ma raamatut tegelikult ikkagi. Hargla kirjastiil on minu jaoks see peamine faktor, mis ei lase kunagi raamatut käest ära panna. Mulle meeldib tema viis, kuidas ta sündmuseid kuidagi nii voolavalt edasi viib ja siis samal ajal neid tükkideks raiub, et lugu saaks teisel tasandil jälle edasi voolata. Ta on osav jutuvestja, mis on minu jaoks tegelikult ehk olulisemgi kui loo sisu ise. Parim näide raamatust siinkohal on minu jaoks see, kuidas autor kasutas lehekülgi selleks, et kirjeldada Süvahavva fenomeni olemust läbi nn jumala ja saatana, keda sellel kujul üldse olemas ei ole. Ma ei saa ennast küll ühestki otsast usklikuks nimetada, aga minagi pean nentima, et selles, kuidas autor seda kõike läbi pühalikkuse kirjeldas, oli isegi minu jaoks sees mingi mõte.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!