Astrid Lindgren „Britt-Mari puistab südant"

Vau! Vau, vau, vau! Mulle tõepoolest nii väga meeldis see raamat! Tavaliselt jätan arvamused ja hinnangud küll kõige lõppu, kuid sel korral ei suutnud ma oodata, et oma metsikut vaimustust selle teose üle kohe jagada! 

On ju juba ammu tuntud tõde, et Astrid Lindgreni vaimusünnitised on eranditult vapustavad! Loomulikult teadsin ka mina seda juba varem, aga lihtsalt nii palju aega on vahepeal mööda saanud ajast, mil viimati mõne tema teosega kohtusin. Kui nüüd järele mõtlema hakkan, siis tuleb mulle tõesti meelde, et „Pipi Pikksukk", „Karlsson katuselt" ja loomulikult „Kalle Blomkvist" ning „Bullerby lapsed" tekitasid minus esmasel lugemisel täpselt samasuguseid üle võlli reaktsioone.

Siinkohal tuleb vist mainida, et „Britt-Mari puistab südant" on Lindgreni kõige esimene teos ning on esmaselt ilmunud aastal 1944. Imestasin isegi, et ei olnud oma vaieldamatult ühe lemmikautori debüütteosest varem sõnagi kuulnud. Lindgrenile peab aga auks panema, et tema puhul pole vahet, kas tegu on tema esimese või viimase teosega - kõik on ühtmoodi soojad, südamlikud, ehedad, idüllilised ja kokkuvõtteks lihtsalt imemõnusad lugeda!

Ma olen alati nautinud Lindgreni stiili juba selle pärast, millise õhustiku ta oskab juba esimeste lausete jooksul raamatus luua. Mulle tuleb alati silme ette vana hoolitsetud ja lillemeres talukoht keset metsi ja põldusid. Talumaja sees põrandal on kahtlemata kootud kaltsuvaibad ja keset tuba suur puidus söögilaud, mille ääres talupere iga päev koos lõunat sööb. Kindlasti ei puudu sealt ka suur reheahi, mis teeb olemise nii hubaseks ja soojaks, kui selles hõõguv tuli õhtul rehetuba valgustab. Kindlasti on ülemisel korrusel ka pisike ärklituba, kus on riiulid mõnusate juturaamatutega. Selle aknaid katavad heegeldatud pitskardinad ja põrandat ehivad taaskord need kirjud kaltsuvaibad. Ohh… Milline õhus õhkkond!

Sellelaadne tegevuskoht on olemas kõigis tema teostes, mida lugenud olen ning minule seostub see eelkõige minu enda vanaema taluga, kus mul on nii palju sooje mälestusi. Ehk juba selle pärast tunnen Lindgreni teoseid lugedes südant soojenemas ning rinda rõõmust pakatamas!

Mulle väga meeldis, kuidas see konkreetne raamat oli üles ehitatud. Raamatu peategelaseks on 15-aastane koolitüdruk Britt-Mari, kes saab ema käest omale tema vana kirjamasina ning näppude sügeledes otsib omale kirjasõbra, kellele iga nädal oma elust kirjutab. See on nii mõnus mõte, sest seeläbi tunnen, kuidas mina isegi oleksin justkui loos sees või oleksin ise justkui Britt-Mari kirjasõber. 

Mulle meeldis veel teemakäsitlus selles raamatus. Peategelane kirjeldab loomulikult ju oma igapäevaelu, aga see, kuidas ta seda teeb, on jällegi nii soe ja mõjub nii reaalsena. Britt-Mari kirjeldab kirjasõbrale oma koolist, oma suhetest perekonnaga (tal on nii vahva pere!), sõpradest ja armuvalust (see pole üldse niisugune „ila", nagu tänapäeva noorsooromaanides kohtab, vaid palju mõistlikum, tõelisem, ausam ja päriselt ilus lugeda!). Loomulikult ei jää vahele ükski lõbus kirjeldus perekonna jõulupühadest, sünnipäevadest ja kooli tantsuõhtutest. See on kõik nii ehe, arvan, et selle pärast see raamat mulle nii väga meeldiski.

Öeldakse ju, et lihtsuses peitub võlu. Olin selles juba enne sajaprotsendiliselt veendunud, kuid nüüd sain oma tõele veel kindlamat kinnitust. „Britt-Mari puistab südant" jäi mulle silma just oma aususe, eheduse, ilustamata tõe ja nagu öeldud - lihtsuse poolest. Mulle nii meeldib selle raamatu stiil, kuidas peategelane kirjeldab kõike nii vabalt ja lõbusalt, see teeb seest nii soojaks! Kui mul selleks võimalus tekiks, hakkaksin Britt-Mari kirjasõbraks kasvõi une pealt! 

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!