Kersti Dennis „Minu Las Vegas"

Minu sarja raamatutega olen varemgi kokku puutunud ning igal korral olen saanud imetlusest õhku ahmida! Minu arvates oli taolise raamatusarja loomine lausa geniaalne idee, kus iga raamatu autoriks on erinev inimene - seeläbi on ka raamatud sarjas mitmekesisemad, tõenäoliselt värvikirevamad ja rohkem pühenduvust nõudnud.

Tuli mul siis ükskord jälle tuju lugeda üht Minu sarja raamatut. Sarjas ilmunud raamatute valik on suur ja lai ning otsustusprotsess võib tihti peale omajagu palju aega võtta. Üritasin siis sellist tehnikat rakendada, et lasen pimesi käega üle raamatuselgade ning peatan sõrme ühe raamatu peal - see osutubki valituks! 

Minu kämmal maandus ühe säravas kirjas glamuurse väljanägemisega raamatul, milleks oligi  „Minu Las Vegas". Taoline särtsakas kaanekujundus on selle paiga puhul igati sobilik. Ma usun, et igaühel seostuvad Las Vegase nimega justnimelt sealne rõkkav ööelu, tuhanded tuled, kirevad vabaõhuetendused ja vilkuvad restorani - ja kasiinosildid. See on linn, mis kunagi ei maga!

Arusaadavalt ei ole ma Las Vegast ise kunagi külastanud. See aga ei sega mind kuulmast kuulujutte ja ütlusi, mis selle paiga kohal heljuvad. What happens in Vegas, stays in Vegas! Eks see arusaam ole vast üks kuulsamaid. Nagu mina aru saan, kajastab see hüüdlause linna metsikust ja seal aset leidvaid pöörasusi, millest kõnelemine hiljem asjaosalistele suurt piinlikust võiks tekitada. Ka raamatu autori lugu lugedes võib tõdeda, et see Las Vegas on tõesti igasuguste võimaluste linn, kus ellujäämise nimel peab tihtipeale nii paksust kui vedelast läbi minema. Hiljem, edukana võib aga esialgseid raskusi vaid kerge muigega meenutada ning nagu reegel ütleb - neist vaid põgusalt, mitte liiga sügavuti pajatada.

Raamatu lisapealkiri, mis seisab kuldselt helkiva „Minu Las Vegase" all, on „Tõsielu Tuhkatriinulugu". Kinnitan, et see peab autori jutustatud loo kohta sajaprotsendiliselt paika. Nimelt pajatab Kersti, praeguseks juba artistinimega Amira, kuidas ta juhuse tahtel Vegasesse lapsehoidjaks sattus. Ta kirjeldab sügavuti, täpselt ja detailirohkelt oma elu sealse pere juures, kus ta justkui Tuhkatriinu oma kurja kasuema juures töötas ning seeläbi vaimselt väga palju üle pidi elama. Keerulised ajad ei saanud läbi veel ka tolle pere juurest lõpuks lahkudes ning eesti plika Kersti pidi suures võõras linnas kõvasti rabelema, et pinnale jääda. Nagu Tuhkatriinuloole kohane, pöördus õnn lõpuks ka tema jaoks, kui ta oma unistustest kinni otsustas haarata ning pea ees showbisnisisse sukeldus.

Amira lugu on tõeliselt paeluv. Mul oli küllaga hetki, kus kell juba kaugeid öötunde näitas, kuid mõte „mis siis edasi juhtus??" ei lasknud mul, vaesekesel, uinuda. Tema lugu näitab, et kui päriselt midagi tahta ja hingega selle nimel töötada, siis küll see unistus ka täitub! Isiklikult mulle näib, et justnimelt millegi nimel töötamine ja selle nimel vaeva nägemine on see, mis lõpuks selle meletu rahulolutunde toovad, kui soovitud tund lõpuks kätte jõuab. Auhind on selle võrra magusam, mida rohkem on selle nimel pingutatud. Samuti on taolist lugu kordades huvitavam lugeda kui näiteks sellist, kus inimesele kõik heast peast lihtsalt kaela sadas. Väga mõnus lugemine igatahes!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!