Wiliam Shakespeare „Hamlet"

Tundub üsna tõenäoline, et antud teos ei sattunud minu lugemisjärjekorda nn vabatahtlikult, vaid korraldus selleks tuli kõrgemalt. See tähendab koolist. Mitte, et selles midagi nii uskumatut oleks, et keegi ka niisama oma lõbuks Shakespeare`i loeks, aga pean kahetsusega nentima, et mina nende haritute hulka kahjuks ei kuulu.

Kohustusliku kirjandusega on juba kord nii, et läbi selle õpetatakse inimestele tundma klassikalist kirjandust. See võib ju tunduda jube igav ja nõme ja tekitada õigustatud küsimusi nagu: „Miks ma pean seda kohustuslikus korras lugema?" Vastus tuleb aga ringiga algusesse tagasi: „Sellepärast, et muidu sa ju ei loeks seda teost ja ei oleks klassikaga kursis." Tee või tina, igaühel meist tuleb ennast sellest kohustuslikust kirjandusest läbi närida. Mõnel kulgeb seejuures protsess lihtsamalt kui teisel.

Kohustuslikku kirjandusse ei ole mina kunagi vastumeelsusega suhtunud. Olen alati armastanud lugeda ning enamasti olnud avatud igasugustele teostele, sealjuures ka keskajast pärit näitekirjandusele. See aga ei tähenda, et ma iga loetud teost alati meeletult naudin ja sellele oodi laulma hakkan. On suur vahe olla erinevatele asjadele avatud ja neist huvitatud versus kõike taevani kiita, sisu üle tegelikult otsustamata ja seda läbini mõistmata.

Ma võin täiesti ausalt väita, et ega ma „Hamleti" kogu sisu tõesti ei mõista. Jah, ma saan aru peamisest süžeeliinist, kus Taani kuningas sureb ja troonile saab tema vend, endise kuninga poeg Hamlet pole sellega rahul ja paljastab kuninga võika teo oma venna tapmise näol. No ja loomulikult see, et lõpuks saab suurem enamik tegelastest surma, aga see on lihtsalt märk east tragöödiast, nagu ma aru saan.

Ma usun, et mõnetise segaduse üle teose pärast ei saa mind ega kedagi teist päriselt hukka mõista, kuna tõele au andes ongi ju tegu väga keerulise teosega. Kes suudakski läbinisti mõista kogu loos käsitletavat viha, ängi ja iha? Mitte keegi minuvanustest, ma usun. Mainimata ei saa jätta ka ju neid kilomeetripikkuseid ilukõnes monolooge, mida tegelased üksteise järel ette kannavad. Päriselt keegi ju nii ei räägi ning tänapäeva kontekstis lihtsate proosajutustustega harjunud noortele esitabki „Hamlet " seeläbi minu arvates tõsise väljakutse.

Nagu ma alguses ka mainisin, ei tähenda kõik see jonn ja hala kohustusliku kirjanduse ümber, et selle nüüd nurka viskama või ära keelama peaks. See on kõik vaid õpilaste enda arengu ja maailmapildi laienemise eesmärgil välja mõeldud ning selle isetu teo eest tuleb kõiki emakeeleõpetajaid sügava kummardusega tänada - aitäh!

Samuti tuleb tänada kõiki tehnikalahendusi, mis tänapäeval kõigile kättesaadavad on, eriti nüüd, kriisiajal. Kuna mina ei olnud jõudnud raamatukogust veel omale „Hamletit" laenutada, kui kõik kogud suleti, ei saanudki mina omale füüsilist teost. Siis tuligi appi internet ja ERR-i arhiiv, kust oli leitav nii kuuldemäng kui ka salvestused etendusest, mille abil sain minagi oma „lugemise" tehtud.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!