John Green „Paberlinnad"

„Paberlinnad" on olnud juba tükimat aega üks mu lemmikfilme. Ma olen seda näinud küll mitte rohkem kui kahel korral, kuid siiski olen neid kumbagi korda väga-väga nautinud. See on minu puhul pigem haruldane, et vaatan filmi ära enne, kui raamatu läbi loen. Siinkohal pean aga leppima selle olukorra naeruväärsusega ja ausalt välja ütlema, et ajal, mil see film välja tuli ja mina seda rõõmsalt kinos vaatamas käisin, olin ma kas liiga väike või lihtsalt rumal mõistmaks, et filme tihtipeale tehaksegi ju raamatute alusel. Ma isegi ei teadnud, et selline raamat olemas on!

Oma rumalusele ja noorele eale vaatamata suutsin siiski nautida tegevustiku kiiret arengut, voolavust ja filmi mõnusat rütmi. Leidsin, et see film on ideaalne kooslus müsteeriumist, armastusest, seiklusest ja loomulikult vanast heast „tordiga näkku" naljast. Teine kord, kui ma filmi nägin, oli esimesest korrast möödas juba nii mõnigi aasta ja minu seisukoht filmi osas oli säilinud suures osas muutumatuna. Seega ei saa minu ülevoolavat kutsikavaimustust pidada vaid nooruse süüks.

Ma usun, et sellest on mõni kuu möödas, kui ma ka sellenimelist raamatut juhtusin raamatukogus nägema. Tundub, et minu ullikesemõistus on minuga kaasas käinud kauem kui oskasin arvata, sest ma pidin igaks juhuks lausa käe ehmatusest suu peale lööma kui tõepoolest füüsilist eksemplari „Paberlinnadest" nägin. No ma tõesti mingil põhjusel ei olnud mõelnud selle võimaluse peale, et sellest imelisest linateosest ka raamat võiks eksisteerida!

Ometi ei jõudnud too raamat minu koju enne kui alles nüüd. Asi on vist selles, et hetkel, mil raamatu enda jaoks avastasin, olin pigem uute lugude ja teistsuguse kirjanduse avastamise lainel ning tahtsin vanade heade juttudega taaskohtumise asemel leida uusi lugujutte, mis minu lemmikuks võiksid saada. Ausalt öeldes olen sellel rajal veidi ka praegu veel, kuid tõuke vana lugemiseks andis mulle raamatukogus valitsev kriis, mille tõttu haarasin kokku enam-vähem kõike, mis kätte juhtus.

Ega ma kurb küll ei olnud, et see köide lõpuks oma tee mu koju leidis. Pigem olin just vastupidi väga elevil ning valmis üht oma lemmikut seiklusjuttu uuesti kogema. Ja mul oli täiesti õigus - esimesed nii umbes 100 lehekülge olid täpselt nii seikluslikud, põnevad ja kaasahaaravad nagu ma mäletasin. Selle osa raamatust lugesin läbi küll vist vaid nii umbes tunni ajaga, sest lihtsalt nii põnev oli!

Raamatu põhiosa juurde jõudes aga juhtus midagi, mida ma ei olnud oodanud - mul hakkas igav! See ei ole võimalik, kuidas saab üks minu jaoks meeldejäävamavaid seiklusjutte olla nii tuim ja tegevusetu? Ühel hetkel hakkasin tõesti mõistma ühe koha peal tammumise metafoori. Peategelane Quentin tegi mind lausa närviliseks, kui aina kordas samu repliike, külastas mõttetult samu kohti ja käis kõigile oma sõpradele närvidele oma lõppematuna näiva kinnisideega. Midagi sellist ma filmist tõesti ei mäletanud. Kohe kindlasti ei mäletanud ma, et Quentin oleks selline vinguviiul olnud...

Raamatu keskmise osaga sain tõepoolest vaid hädavaevu ühele poole. Oli ka hetki, kus mõtlesin raamatu kõrvale panemisest, kuid minu vankumatu usk iga alustatud raamatu lõpetamisse ning lisaks teadmine, et lõpp on taas imetore, põnev ja vahva, hoidis mind aina edasi rühkimas. Ja las ma paiskan siinkohal välja, et ometi kord pidasid mu eeldused paika ja raamatu viimane, kolmas osa oligi jälle nii meeleolukas, naljakas ja tegevusrikas, kui ma filmist mäletasin!

Ma saan filmitegijatest täiesti aru, et nad raamatu keskmise osa filmis minimaalseks olid teinud. Sest olgem ausad, seal tõepoolest ei olnudki umbes 130 lehekülje ulatuses üldse erilist tegevust. Algus ja lõpp koos moodustasid aga sellise vahva loo, et hoia ja keela! Raamatu viimane osa läks jälle täpselt nii nagu alguski - kiiresti, naeru - ja hirmupisaraid pühkides ning tegelastele igal hetkel kõvasti kaasa elades. Ma ei mäleta küll, milliseks filmi päris lõpp täpselt kujunes, kuid raamatus oli seegi pisut keskmise osa sarnane. Ometi ei lasknud ma end sest häirida, kuna üldine lugu kokku püsib siiani minu lemmikute seas.

Täiesti naljakas on öelda, et mulle meeldib film „Paberlinnad" hoopis rohkem kui raamat. Kui aus olla, siis ega ma vist ei ole kunagi varem ühegi teise teose kohta samamoodi väitnud. Samas usun ka, et siinkohal oleneb asi natukene ka inimese enda maitsest. Saan aru, kui mõnele meeldib kõige rohkem just raamatu keskmine osa kõige oma filosoofilisuse, kohatise mõistukõne ja kaalukusega. Igaühele oma! Mina pean aga ütlema, et vaadatud film on siiani üks mu lemmikuid ning mõningane pisike pettumus loetud raamatu osas ei ole varjutanud mu vaimustust filmi üle. Need on pigem nagu kaks eraldi teost, mida saabki eraldi ja teisest sõltumatult käsitleda.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!