J.K. Rowling „Harry Potter ja tulepeeker"

Aega läks, aga asja sai! Nii vist öeldakse tegevuste kohta, mille sooritamine võttis oodatust kauem aega... Nimelt mõnda aega tagasi tuli mulle taas peale tahtmine lugeda midagi oma lemmikust „Harry Potteri" sarjast. Õnnetuseks aga, kui nii võib öelda, oli mul selle aja peale täpselt planeeritud reis välismaale, kus suuremast lugemisest tõenäoliselt midagi välja ei tule.

Enne minekut valmistasin end küll suuresti ette - pakkisin seljakotti kaasa paksu raamatu, lisaks veel ajakirju ja ristsõnaraamatuid, kui pika reisi jooksul peaks lugemismaterjal otsa lõppema. Reaalsus oli aga see, et kogu kümnepäevase väljasõidu jooksul lugesin ma kokku vaid ühe ja pool peatükki, sedagi vaid enda südame rahustuseks. 

Kogu ülejäänud aja lõunamaal viibimise jooksul lebas raamat mu öökapil. Kui aus olla, ega mul ülemäära suurt tungi seda lugeda ei olnudki! Eks oli asi ikka selles, et teine keskkond, teised inimesed, erinevad tegevused ja soe ilm kutsuvad ikka välja ennast nautlema. Raamatusse sukeldumine las jääda mõneks teiseks korraks, kui näiteks kodus on vihmase ilma tõttu kõik muud tegevused piiratud.

Meest sõnast, härga sarvist! Nii, kui kodumaa pind mu jala alla sai, oli paugu pealt tagasi ka minu ihk mõni köide oma sõrmede vahele krabada! Muidugi, see ikkagi ei juhtunud enne kui kahe päeva pärast, kui meeletu reisiväsimus mul lõpuks enam-vähem välja magatud sai. Kolmandal päeval peale koju naasmist jõudiski lõpuks kätte see päev, kui „Harry Potter ja tulepeeker" lõpuks leidis tee minu kätte. Taaskohtumine oli ära teeninud kogu selle pika ootamise!

„Harry Potter ja tulepeeker" on esimene raamat sellest sarjast, kus teose paksus mõjub sama austusväärselt kui selle sisugi. 598 lehekülje peal jõutakse puudutada nii mõndagi teemat, millele autor seni väga palju rõhku polnud pannud. Selline teema on näiteks tegelaste kasvamisest tingitud nende omavaheliste romantiliste suhete arenemine, sellega kaasnev armukadedus ja tõrksus. Esimest korda nägime ka, kuidas kaks peategelast (Harry ja Ron) üksteise vastu pöörasid, kui seni olid nad kõiges üksteise tagalaid toetanud. 

Lisaks veel paljudele detailidele tegelastes ja nende käitumise muutustes, oli see raamat ka sarjast esimene, kus nägime vahetult ühe süütu tegelase surma. Seoses Cedric Diggory surmaga saab lugejale selgeks, et siit edasi kisub asi vaid kaugemale sõja poole. Sarja alguses olnud lapselikkus ja mängulisus hakkab asenduma tõsisemate ja reaalsemate probleemide ja dilemmadega samas, kui ka raamatu peategelased eesotsas Harryga kasvavad suuremaks.

On väga nauditav vaadata, kuidas autor J.K. Rowling läbi fantaasiamaailma oma noortele lugejatele pärismaailma probleeme tutvustab. Kõige silmatorkavam neist on kindlasti Hermione tuline võitlus majahaldjate õiguste eest, mis on võrreldav orjapidamisega. Mitmeid kordi korratakse ka tunnuseid, mis viitavad orjusele - palgata töö, olematu puhkeaeg, vankumatu alluvus isandale. Samamoodi tuuakse fantaasiamaailmas olulisi näiteid ka inimeste eelarvamusliku suhtumise kohta ja mida see endaga kaasa tuua võib (Hagridi ja Madam Maxime`i lugu). Arutatud on ka rahvusvahelise suhtluse ja erinevate rahvaste omavahelise läbikäimise teemasid, kuritööd ja sellele järgnevat karistust vangla näol, kohtupidamisprotsess ja miks mitte mainida ka meediakanalite mõningast tõevänamist.

Nagu näha, õpetab see pealtnäha „juturaamat" oma noorele lugejale nii mõndagi kasulikku elu ja selle erinevate tahkude kohta. Loomulikult ei tehta seda mingisugusel moraalilugemise viisil, et „ära tee seda või ära usu teist". Kõik need olulised punktid on keerdunud elegantselt loo enda sisse, mis teevad ka sündmustiku kulgemise igati loogiliseks ja arusaadavaks. 

Oma suursugususega on „Harry Potter ja tulepeeker" ikka üks mu lemmikuid olnud (mitte, et nad kõik tegelikult mu lemmikud ei oleks). Mulle meeldib, kuidas selles raamatus levib võlumaailma ulatus järsku oluliselt laiemaks, kui me seni teadnud olime, haarates endasse juba kogu maailma. Sädeke mu sees sunnib mind seetõttu enda ümber ka siin, Eestis väheke tähelepanelikumalt ringi vaatama, ehk on kusagil mõnd vana katkist saabast (väravavõti), ühe koha peal tiirutavad öökulli (post on tulnud) või rahutut põrandavaipa märgata (Ali Bashir on koerust teinud).

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!