J.K. Rowling „Fantastic Beasts - The Crimes of Grindelwald" The Original Screenplay
See konkreetne teos oli minu raamaturiiulis seisnud juba nii mõnegi kuu. See sai ostetud ühe suure allahindluse ajal, mil ma lihtsalt ei suutnud enam kiusatusele vastu panna ja soetasingi omale tolle imekauni raamatu. Miks mul oli vaja üldse endale vastu panna? Noh, asi on selles, et esiteks on tegu alles sarja teise osaga ning esimest osa mul tol hetkel veel ei olnud. Naljaks oleks ju oma kogu alustada alles teisest teosest! Teiseks oli mul film ka juba nähtud - tundus nagu jubeda kordamisena.
Asjalood viisid aga lõpuks siiski selleni, et too raamat oma tee mu koju leidis ning teenis omale ära väärilise koha minu Harry Potterile pühendatud raamaturiiulil. Filmi osas ütlen nii palju, et ma tõepoolest käisin seda kinos vaatamas, kui see välja tuli. Esimese osa vaatasin veel kodus enne ära, et midagi segaseks ei jääks. Ma ei oska öelda, milles täpselt asi, aga „Fantastiliste elukate" sari mind üldse nii palju ei tõmmanud kui originaalne Harry Potter, mille kohta võin kohe kindlasti öelda, et olen 100% fänn.
Juba selle pärast olin raamatu ostmisel veidi kõhkleval seisukohal. Ometi ei saanud ma raamatult pilku ära - selle kaaneillustratsioonid on lausa vapustavalt kaunid ja imeliselt pilkupüüdvad! Kõik need detailsed kullased nikerdused, konksud, tähekesed ja kritseldused toovad ju tõesti võlumaailma silme ette. See raamat, nagu ka sarja esimene osa, oleks päriselt ka justkui võlumaailmast meie, mugude juurde vaatamiseks toodud.
Raamatu vääramatu ilu jõuab aga ka kaanepildist kaugemale. Köite lehti keerates võib sõrmede all tunda selle paberi kvaliteeti. Trükipaber on valitud paks ja veidi kollaka varjundiga, meenutades pärgamenti, millele võlurid Harry Potteri maailmas kirju kirjutasid. Raamatul on minu jaoks ka kuidagi eriline lõhn. See pole lihtsalt hea nagu kõigil uutel raamatutel, vaid minu jaoks õhkub sellest veel mingisugust idamaist lillearoomi, nagu oleks raamatule lisatud meeltega mängivaid loitse.
Raamatut ei saanud ma ka sellel põhjusel varem kätte haarata, et esimene osa oli mul ju lugemata. Tõsi, filmid olid ju nähtud ning kuna tegu on mitte eraldi romaanide vaid täpse filmistsenaariumiga, ei tohiks see eriliseks takistuseks osutuda. Ometi, täpne, nagu ma olen, pidin enne umbes neli nädalat ootama, et esimene osa välismaalt siia jõuaks, lugesin selle läbi ning... Jah, teise osa olemasolu minu omas kodus läks mul meelest. Möödus juba mitu pikka kuud, kui selle eksistents mulle aga meelde tuli ja seda väga kindlal põhjusel.
Nimelt anti meile inglise keeles ülesanne lugeda läbi üks inglisekeelne raamat. Loomulikult olin ülesandest vaimustuses - lugeda meeldib mulle ju väga. Tegin juba plaane, et lähen mingi päev suuremasse linna raamatukokku ja suplen seal valikute seas, kuna minu kohalikus raamatukogus pole välismaise kirjanduse rohkus just kiita. Juhtus aga nii, et peale tuli viirusepuhang ning kõik pandi karantiini. Nii jäi mul raamatukogus käimata ning hetkeks sattusin juba paanikasse, et mul on ju koolitöö jaoks seda raamatut vaja - kust ma selle saan?!
Mõtlesin ja kaalusin erinevaid variante osta e-raamat või öelda õpetajale, et ta mulle uue ülesande annaks, ise samal ajal mööda tuba närviliselt edasi-tagasi lonkides. Siis aga tabas mu pilku too imekaunis maagiline kirje, mis nii kannatlikult riiulil oma aega oli oodanud. Se oli päriselt justkui maagiline moment - ma poleks imestanud, kui oleksin raamatu ümber ka sätendavat kuldset ringi näinud.
Niisiis olin ma päästetud! Minu jaoks teenis too raamat tõepoolest oma eesmärki, milleks oli loomulikult olla maagiline! Pane täitsa mõtlema, kas siin mitte Arthur Weasley käsi mängus ei ole ja ta jälle oma lõbuks muguasju loitsinud pole, mis nüüd pahaaimamatult on ringiga taas mugude kätte jõudnud... Ära muretse, Arthur, ma ei anna sind välja!
Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!
Asjalood viisid aga lõpuks siiski selleni, et too raamat oma tee mu koju leidis ning teenis omale ära väärilise koha minu Harry Potterile pühendatud raamaturiiulil. Filmi osas ütlen nii palju, et ma tõepoolest käisin seda kinos vaatamas, kui see välja tuli. Esimese osa vaatasin veel kodus enne ära, et midagi segaseks ei jääks. Ma ei oska öelda, milles täpselt asi, aga „Fantastiliste elukate" sari mind üldse nii palju ei tõmmanud kui originaalne Harry Potter, mille kohta võin kohe kindlasti öelda, et olen 100% fänn.
Juba selle pärast olin raamatu ostmisel veidi kõhkleval seisukohal. Ometi ei saanud ma raamatult pilku ära - selle kaaneillustratsioonid on lausa vapustavalt kaunid ja imeliselt pilkupüüdvad! Kõik need detailsed kullased nikerdused, konksud, tähekesed ja kritseldused toovad ju tõesti võlumaailma silme ette. See raamat, nagu ka sarja esimene osa, oleks päriselt ka justkui võlumaailmast meie, mugude juurde vaatamiseks toodud.
Raamatu vääramatu ilu jõuab aga ka kaanepildist kaugemale. Köite lehti keerates võib sõrmede all tunda selle paberi kvaliteeti. Trükipaber on valitud paks ja veidi kollaka varjundiga, meenutades pärgamenti, millele võlurid Harry Potteri maailmas kirju kirjutasid. Raamatul on minu jaoks ka kuidagi eriline lõhn. See pole lihtsalt hea nagu kõigil uutel raamatutel, vaid minu jaoks õhkub sellest veel mingisugust idamaist lillearoomi, nagu oleks raamatule lisatud meeltega mängivaid loitse.
Raamatut ei saanud ma ka sellel põhjusel varem kätte haarata, et esimene osa oli mul ju lugemata. Tõsi, filmid olid ju nähtud ning kuna tegu on mitte eraldi romaanide vaid täpse filmistsenaariumiga, ei tohiks see eriliseks takistuseks osutuda. Ometi, täpne, nagu ma olen, pidin enne umbes neli nädalat ootama, et esimene osa välismaalt siia jõuaks, lugesin selle läbi ning... Jah, teise osa olemasolu minu omas kodus läks mul meelest. Möödus juba mitu pikka kuud, kui selle eksistents mulle aga meelde tuli ja seda väga kindlal põhjusel.
Nimelt anti meile inglise keeles ülesanne lugeda läbi üks inglisekeelne raamat. Loomulikult olin ülesandest vaimustuses - lugeda meeldib mulle ju väga. Tegin juba plaane, et lähen mingi päev suuremasse linna raamatukokku ja suplen seal valikute seas, kuna minu kohalikus raamatukogus pole välismaise kirjanduse rohkus just kiita. Juhtus aga nii, et peale tuli viirusepuhang ning kõik pandi karantiini. Nii jäi mul raamatukogus käimata ning hetkeks sattusin juba paanikasse, et mul on ju koolitöö jaoks seda raamatut vaja - kust ma selle saan?!
Mõtlesin ja kaalusin erinevaid variante osta e-raamat või öelda õpetajale, et ta mulle uue ülesande annaks, ise samal ajal mööda tuba närviliselt edasi-tagasi lonkides. Siis aga tabas mu pilku too imekaunis maagiline kirje, mis nii kannatlikult riiulil oma aega oli oodanud. Se oli päriselt justkui maagiline moment - ma poleks imestanud, kui oleksin raamatu ümber ka sätendavat kuldset ringi näinud.
Niisiis olin ma päästetud! Minu jaoks teenis too raamat tõepoolest oma eesmärki, milleks oli loomulikult olla maagiline! Pane täitsa mõtlema, kas siin mitte Arthur Weasley käsi mängus ei ole ja ta jälle oma lõbuks muguasju loitsinud pole, mis nüüd pahaaimamatult on ringiga taas mugude kätte jõudnud... Ära muretse, Arthur, ma ei anna sind välja!
Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!
Kommentaarid
Postita kommentaar