Krystal Sutherland „Meie keemilised südamed"

Kodus karantiinis istudes tekib paratamatult palju vaba aega, mida mina olen otsustanud sisustada ohtra lugemisega. Mul vedas ikka hullupööra, et jõudsin sõna otseses mõttes jooksujalu enne raamatukokku, kui seegi mõneks nädalaks suleti. Kõige naljakam oli veel muidugi see, et ähmi täis nagu ma olin kogu peatse sulgemise pärast, ei taibanud ma endaga isegi kotti kaasa võtta, kuhu raamatud pärast sisse panna. Nii ma siis kõndisin pärast läbi linna, omal hiiglaslik raamatuvirn kätel kohmakalt kõikumas. 

„Kes kuhu hädaga jookseb," arvas ka üks mu tuttav, kellega juhuslikult sel palavikulisel raamatumaratonil kogus kokku sain. Mõni jookseb poodi vetsupaberit ostma, mõni pageb ummisjalu raamatukokku lugemismaterjali otsima. Ja ei ole mõtet üldse eeldada, et ma ainuke olin. Selleks ajaks, kui mina uudist kuulsin ja lõpuks raamatukokku jõudsin, olid kõik paremad palad juba läinud! 

Uskumatu, kuidas paanika võib mõnikord täitsa hulluks inimesed ajada! (Loomulikult arvan ka ennast sellesse  „hullude" rühma, muidu poleks ju nii paaniliselt raamatukokku jooksnud!) Olgu, oleks liialdus öelda, et raamatukogus olid riiulid lagedad ja aknad sisse pekstud kui sinna jõudsin. Siiski oli märgata olulisi tühimikke muidu üsna täistopitud riiulites ja nagu ma raamatukoguhoidja käest ka kuulsin, olid inimesed juba hommikust saati kogu vahet voorinud, et kodus kriisi ajal ikka tegevust jätkuks!

Nii kurbkoomiline, kui see olukord seal ka ei olnud, sain ma lõpuks ikka hingerahus tulema, hea kogus lugemismaterjali kahel käel kõrgumas. Kodus ladusin kõik teosed laua peale üksteise otsa virna ja saigi kenake torn, mida on mul tervelt poolteist kuud aega lugeda! Ausalt öeldes olen täitsa rahul selle hetkeolukorraga, kus mul on meeletult palju lugemist ootavaid raamatuid ja ka omajagu aega neid ükshaaval läbi lehitseda - halvast olukorrast tuleb ikka head ka leida!

Krystal Sutherlandi „Meie keemilised südamed" ei ole mulle esimene teos sellelt autorilt. Tema sulest olen varem lugenud „Peaaegu täielikku halvimate õudusunenägude nimekirja" ning pean ütlema, et autorile omane käekiri lööb mõlemas neist teostest üsna märgatavalt välja. Talle on omane kasutada oma tekstis rohkelt viiteid teistele ilukirjandusteostele ja filmidele, telesaadetele. Kohati mõjub see armsalt ja ehedalt, nagu tegelased oleksidki meie pärismaailmast. Ometigi hakkas nende mõlema teose puhul mulle see lõpuks jubedalt vastu, kui üks viide teise järel jälle üles hüppas. Asi oli vist osati selles, et enamikuga neist filmidest/saadetest/raamatutest ei olnud ma tuttav, seega ei saanud ma tihti naljast aru. Ma näen, kuidas sama asi võiks ka teistel lugejatel peale minu selles osas kahetisi tundeid tekitada, kuna iga viide oli enamasti erinevast teosest pärit ning ma usun, et pigem vähestel inimestel on need kõik nähtud/loetud.

Jätkates teemal, mis mulle nii väga ei meeldinud, on samuti asi, mida märkasin mõlema teose puhul, mida temalt lugenud olen. Selleks on tema tegelaste ebajärjekindlus ehk tegelaste vasturääkivus iseendale. On loomulik, et tegelane mingi aja jooksul areneb ja kasvab, aga siin panin ma tähele konkreetseid vasturääkivusi tegelaste iseloomu osas raamatu alguses ja pärast. Sinna hulka kuulusid ka tegelaste olulised tõekspidamised ja väärtushinnangud. See natukene tõesti häiris mind ja pani aeg-ajalt pahaselt kulmu kortsutama.

Aga nagu ma juba varemgi olen maininud, ei meeldi mulle pikalt süüvida raamatute halbadesse külgedesse vaid rõhutada ikkagi häid jooni. Mis mulle samuti on Krystal Sutherlandi kui kirjaniku puhul silma jäänud, on tõsiasi, et tema ideed, mõtted ja lähenemised erinevatele teemadele on väga originaalsed. Isegi nn ära leierdatud noorteromaanide puhul on temal alati uuenduslikke ja väga häid ideid, kuidas loole uus hingus anda ning seda oluliselt värvikamaks teha, lisades tegelastele huvitavaid jooni. Just kirjutatud tegelaste käitumine ja mitmekesisus on minu jaoks selle autori märksõnaks.

„Meie keemilised südamed" ei ole kaugeltki tavaline armastuslugu, mida võib kohata umbes nii igas kolmandas noorteromaanis. Selles on saladusi ja lahendamata müsteeriume, traagikat, kurbust ja sügavaid vaimseid probleeme. Sealt leiab noorte suhteid kooliga ning kuidas see kõik pubeka tormilisse ellu sobitub ning loomulikult lärmakaid pidusid ning tekkivaid intriige. Midagi leiavad teosest enda jaoks ka teadusehuvilised, kui loos jõutakse armastuse kui keemilise reaktsiooni juurteni ning meie endi kui tähetolmu klompideni.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!