Ketlin Priilinn „Mustlasplikad"

Täiesti ausalt öeldes ei olnud mu ootused selle romaani suhtes eriti kõrged. Võttes arvesse seda, kui lühike see on - vaid 135 lehekülge - tundub üsna loogiline, et selle aja jooksul tegelased eriti palju areneda ei jõua ning sündmustikki jääb tõenäoliselt pigem pealiskaudseks. Miski aga pani mind raamatut endaga ikkagi kaasa haarama ning minu sisetundel oli taaskord õigus - minu eeldused ja kartused ei olnud üldsegi vettpidavad!

Üks asi, mis mind juba eos skeptiliseks tegi, oli see, et raamatu tegelasteks on kolm õde, kes lähevad koos reisile. Olgem ausad, see lõhnab juba kaugelt kehvasti läbi mõeldud ja ebareaalse fantaasialoo järele. Kergelt nina kirtsutades hakkasin ikkagi tasapisi algusest pihta ning peagi tabas mind kergendus - vaid loo minategelane Liisi on 13. Temaga on Londonisse reisile minemas aga ka tema täisealine vanem õde Heidi ja sabarakuks ka 6-aastane pisiõde Rebeka. Noh, rahunesin siis juba maha, kuna kogu loo ülesehitus läks järjest tõepärasemaks ja loogilisemaks, vastupidiselt minu kardetud ülepingutamisele. 

See on aga küll huvitav, et romaani see raamat minu jaoks üldsegi ei meenuta, aga see ei tähenda kohe halba. Minu jaoks on „Mustlasplikade" näol tegu hoopis lühikese reisikirjega või siis justkui raja blogipostitustega, milles teismeline Liisi oma vahvast väljasõidust muljetab. Sellise mulje loob minu jaoks see, kuidas ta kirjeldab iga detaili üsna põhjalikult. Raamatu alguses seletab ta täpselt reisile mineku algust. Ta räägib, mis ta lennukisse selga paneb, kuidas nad lennujaama lähevad, kuidas nad turvakontrolli läbivad ning lõpuks lennuki peale jõuavad. Otsest sündmustiku arengut ju pole, on ainult värvikas kirjeldus nende reisi algusest.

Sama stiil jätkub läbi kogu teose. Kuna õed reisisid Londonisse, leiab raamatust omajagu kirjeldusi sealsetest vaatamisväärsustest nagu Big Ben, London Eye, Buckinghami palee jne. Tüdruk kirjeldab ka sealseid inimesi. Näiteks mainib ta teada tuntud inglise lahkust ja näiteks ka kartust pommide osas. Pikalt ja laialt seletatakse lugejale ka sealset söögikultuuri ja majutustingimusi. Tahes tahtmata jääb mulje, et kirjanik ongi loo kokku pannud just enda isikliku reisikogemuse pealt, kuna loose on osavalt põimitud nii palju spetsiifilisi detaile nii sinna sõidu, sealse turismielu ja vaatamisväärsuste, sealsete toitude ja poodide ning ka juhuslike inimeste kohta.

Loomulikult on loo vürtsitamiseks sellesse lisatud ka omajagu äpardusi, mis tüdrukute toredale reisile kohati vee peale tõmbavad. Pole aga ühtegi olukorda, millest tugeva tahtejõu abil välja ei saaks tulla ning nii leiavad ka raamatukangelased igast labürindist väljapääsu. Nagu reisikirjele kohane, on ka kõik need äpardused pigem sellised, mis võivad igal reisil turistidele osaks saada. Omamoodi on see raamat minu jaoks ka nagu sisevaade nooretele, kes ise veel välisreisidel käinud ei ole ning seega ei tea kõiki ohte, ka korda ja reegleid, mis näiteks võõrastel tänavatel või lennujaamades võivad esineda.

Naljakas on see, et mida kaugemale ma raamatuga jõudsin, seda kiiremini lugu minu jaoks läks. Kohe kindlasti ei saa ma lugu igavaks nimetada, nagu see enne võis minu kirjelduse põhjal tunduda. Kuidagimoodi läks lugu mingil hetkel nii köitvaks, et vaatamata juba hilistele õhtutundidele ei saanud ma köidet enne käest pandud, kui see juba peaaegu läbi oli. „Mustlasplikade" näol on tegu väga tõelise, ausa ja südamliku ülevaatega kolme õe ühisest reisist, mille jooksul kõik kolm saavad nii nutta, naerda kui ka sügavat hirmu tunda. Arvestades praegust karantiiniolukorda oli ühe reisikirje lugemine üsna värskendav!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!