Mariann Treimann „Kes see Mallukas veel on? ehk Pohhuismi käsiraamat"

Täitsa naljakas on lugeda raamatut elukutselisest blogijast ja seejärel kirjutada tollest raamatust kokkuvõte samuti blogi keskkonda. Eks see ole jälle üks netimaailma veidrustest! Samas võiks ehk sama öelda raamatute kohta, kus räägitakse samamoodi raamatu kirjutamisest/lugemisest - see ei tundu millegipärast nii veider.

Eks blogimisel ja raamatukirjutamisel ole omajagu sarnasusi. Või vähemalt seda kindlasti juhul, kui raamatut kirjutab Eesti tuntuima blogi omanik Mariann Treimann ehk Mallukas nagu ta tuntuks on saanud. Pean tunnistama, et ma ei ole tema tegelemistega varem eriliselt kursis olnud. Ma pole lugenud tema blogi, aga eks Eesti pisikese suuruse juures ei ole vist ka imestada, et ma tema näo ja nimega siiski juba tuttav olin.

Tean, et temast oli mõnda aega tagasi vist mingisugune saadegi. Seda ma ikka aeg-ajalt sattusin juhuslikult vaatama - täitsa tore oli minu arvates. Ei ole vaja ka imeks panna, et Instagramis ma teda samuti juba tükimat aega jälginud olen - noh, ikkagi Eesti avaliku elu tegelane või nii, kuidas siis muidu. Tema raamatu ilmumisest olin ka loomulikult varem teadlik, kui see juba 2019. aastal raamatupoodides maid vallutas. Nii, et ma ei saaks öelda, et ma seda raamatut täiesti pimedana lugema hakkasin - mõne asjaga olin ikka juba kursis ka.

Tegelikult olin ma seda raamatutki juba korra või paar raamatukogus vaadanud, et võib-olla laenutaks. Millegi pärast olin siiski seda aega aina edasi lükanud ja raamatust mööda kõndinud, selle esmalt teistele lugeda jättes. Ühel päeval nägin kodus aga just toda raamatut laua peal lebamas - minu mamma oli ta leidnud ja omale ajaviitelugemiseks kuju toonud. Kui raamatut juba oma kodu valdustes nägin, haaras mind äkitselt tunduvalt suurem entusiasm see kätte haarata. Mamma lubaski mulle see võtta, kui ta ise selle läbi lehitsetud saab.

Nagu ma millegi pärast arvasingi, ei jõudnud mamma raamatuga eriti kaugele. „See on rohkem selline noorte teema," tõi ta põhjuseks. No ega saagi teda ju selle eest hukka mõista - ma pole täiesti kindel selleski, kas ta üldse üdini blogija mõistestki aru saab. Nii haarasin mina õhinaga raamatu ja tõmbasin ennast voodi peale kerra lugema!

Minu sisetundel oli täiesti õigus - mulle väga meeldis seda raamatut lugeda. Nagu ma ütlesin, ei olnud ma tema blogi eriti palju lugenud, seega ei olnud tuttav tema kirjastiiliga. Seda ma teadsin küll, et ta väga soe ja armas inimene on. Oli kuulnud ka ta ausatest väljaütlemistest ja ülevoolavast aususest. Ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui nägin, kuidas need omadused loovad nii vahetu ja eheda teksti - tekkis tunne nagu loeks vanu kirjavahetusi mõne oma südamesõbrannaga.

Mulle meeldis veel, kuidas ta rääkis nii igapäevastest asjadest, aga ometi tundus see kõik nii põnevana. Mulle tundub, et tema särtsakus ja energia on just need asjad, mis tema jutustatud lood elama panevad. Mulle meeldis lugeda tema lapsepõlvest ja elupäevadest kuni siiani, mis ta nende raamatukaante vahele peitnud ning teistelegi lugemiseks jaotanud oli. See oli minu jaoks tõesti väga kiire ja mõnus ajaviiteraamat, mis tegi tuju väga heaks ja lisaks süstis enesekindlust kah veel!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!