J.M.G. Le Clezio „See, kes pole kunagi näinud merd"

Mõned raamatud, mida ma loen, on paksud ja sisukad. Mulle meeldib lugeda romaane, kus erinevate tegelasete elud põimuvad niitidena justkui üheks ämblikuvõrguks. Mulle meeldib veel eriti, kui see romaan, mida ma loen on üsna tuntud ning sellest on palju räägitud - nii saan ma näha, kas minu maitse raamatute osas kattub nii paljude teiste omadega. Seekord aga valisin ma midagi sootuks teistsugust.

„See, kes pole kunagi näinud merd" on lühike kogumik, mis peidab endas kolme lühilookest, kui nii võib neid nimetada. Lood ei ole sisu poolest üksteisega seotud. Sealsed tegelased ei tunne üksteist ega kedagi üksteise tuttavatest, või vähemalt ei mainita seda kordagi. Jutukesed võib aga kokku koondada ühe kategooria alla, milleks on nooruk ja loodus.

Igas lookeses on peategelane, kes läheb nn loodust avastama. Ta läheb alati üksi, kuid tõenäoliselt leiab omale hiljem juhusliku sõbra, kes küll erilist rolli ei mängi. Seetõttu on lugudes ka dialoogi roll üsna tagaplaanil, või minu arvates üleüldise suhtluse osakaal on üpris pisike, ka looduse endaga. 

Lood koosnevad põhiliselt vaid kirjeldustest, mis on nii ülevoolavalt romantilised ja tundeküllad, et tahtmatult tekib vaimusilma pilt kõigest kirjeldatust. Asi ei ole isegi selles, et kirjeldused oleksid nii hirmsasti detailsed. Pigem on imetlusväärne hoopis kirjeldustesse valatud tundeküllasus, mis loo peategelast igal hetkel valdab. Kirjeldatakse mitte näiteks pilvi ennast, vaid hoopis seda, mis tunde need vaatlejas tekitavad, mis mõtted pähe toovad ning millise meeleolu loovad.

„Kirjeldused loodusest" on minu arvates aga natuke liiga üldine sõnakasutus selle kõige kohta. Peaksin mainima, et erilist rõhku on kirjanik pööranud just mägedele ja merele. Esimene lugu  „Lullaby" on lugu tüdrukust, kes kogeb justkui mõlemat. Talle meeldib ronida kaljude otsas ja vahel ning libistada end läbi orgude. Samas ei jäta vist ühelgi leheküljel ta mainimata, kui sinine, sillerdav ja kutsuv on meri - ta armastab ka merd väga.

Teises loos kaldub kirjeldus üsna palju spetsiifilisemalt mere peale, kui tuleb juttu Davidist, kes on „See, kes pole kunagi näinud merd". Sealt ka kogu tervikteose pealkiri. Kõigist raamatu kolmest noorest mõjus David minu jaoks kõige kirglikumana. Tõepoolest jäi mulje, nagu ei hoolikski ta enam millestki muust kui merest, kui ta seal lainetes ja rannal hullas ning omaksete jaoks kaduma läks.

Kolmas ja viimane lugu viib lugeja seiklema kaasa Joniga Reydarbarmuri mäe otsa. See on jutt, kus süüvitakse sügavamale mägede, selle lõhede, kivikeste, orukeste ja laavast tingitud soojuse rüppe. Jon on poiss, kes ronib mäe otsa - täitsa niisama, sest ta tahtis. Ta tundis soovi jõuda üha edasi ja edasi, kuni lõpuks enam kõrgemale ei saanud. „Elusa jumala mägi" on vihjega pealkiri. Seal öeldakse ära, et ta seal kellegagi kohtub. Kellega, see ehk polegi tegelikult oluline, sest tema Joni jaoks tähtis on juba saavutatud - ta jõudis üles.

„See, kes pole kunagi näinud merd" on rabavalt kaunis kirjutis, mis sobib täiustama päevi, kus eel võib olla veidi väsinud. Minu jaoks tuletas see meelde, kus me inimestena tegelikult ikkagi elame ja mida see tähendada võiks. Planeet Maa on koduks nii paljudele inimestele ja teistele elusolenditele, ometi jätkub sellel ruumi igaühele, kes tahab olla hetke ilu, rahu ja vaikuse keskel. Selle kõige nautimine just selle raamatu seltsis võib osutuda aga veelgi mõnusamaks!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!