Jesse Andrews „Mina, Earl ja surmasuus tüdruk"

Täiesti ausalt öeldes valisin ma selle raamatu välja eelkõige just selle pärast, et see näis üsna lühike ja kiiresti kulgev raamatuke. Tundsin seesmist vajadust paar kiiretempolisemat raamatut läbi lugeda, kuna äsja lõppenud reisi tõttu olin oma nn lugemisgraafikust veidi maha jäänud ning üritasin hakata kaotatud aega tasa tegema. Iseenesest ju täiesti rumal põhjus, sest tegelikult ei käi keegi mul häirekellaga järel ja ei karju, et kuule, loe kiiremini!!

Ometigi perfektsionist, nagu ma olen, ei saanud ma teha muud, kui koos tolle konkreetse teosega veel paar kleenukesemat köidet kaasa haarata ning vutt-vutt lugema tõtata. Samal põhjusel on raamatute lugemisel minule veel üks tagajärg - ma ei suuda raamatut käest panna. See võib kõlada umbes nii, et ma olen meeletu raamatukoi (mida ma tegelikult ka olen) ja muudkui neelan aga vahepeal söömata ja magamata raamatuid. Tegelikult tähendab see raamatu mitte maha panemine minu jaoks aga seda, et ükskõik, kui vastumeelne see mulle ka pole, ei jäta ma kunagi raamatut pooleli.

Mõnikord on ju nii, et raamat algab jube kehva sissejuhatusega. Tegevus venib, midagi nagu õieti aru ei saa ja igav on ka. Siis aga järsku tuleb päevavalgele mingisugune peidetud tõde ja kõik ebaloogilised asjad paigutuvad omale kohale. See pole küll ülemäära kasutatav sündmustikukulg, aga selle kartuses ei saa ma ometi ju raamatut pooleli jätta, kui see võib-olla kohe-kohe heaks läheb!

Veel üks asi, mis tihtipeale mind (ja ma olen üsna kindel, et ka päris paljusid teisi lugejaid) suvalisi raamatuid lugema kutsub, on kaunis kaanekujundus. Enamasti hakkavad silma just kirjud kaanepildid, kus on kasutatud erksaid värve ja mis lihtsalt ei lase endalt pilku lahti kiskuda. Tihtipeale võib juhtuda, et selle tõttu jääb isegi sisukokkuvõte lugemata ning esimest korda kaanest edasi raamatu sisse vaadates võib saada suure üllatuse osaliseks.

Eriti köitvaks teeb raamat end aga siis, kui tema kaanele on kirjutatud suured kiidulaused nagu näiteks „New York Timesi Bestseller". Kui seda pole, sobivad ka lühikesed ja tabavad iseloomustused teistelt tunnustatud autoritelt või isegi näiteks kuulsatelt filmitähtedelt. Kui aga raamatu kaanepilt ise on kaader tolle raamatu järgi tehtud filmist, mõjub see süütu raamatukogukülastaja jaoks justkui suur punane nupp kirjaga „VAJUTA SIIA"  keset lagedat lauda.

Kogu see eelnev jutt on olnud tegelikult kui sissejuhatus või, olgem ausad, vabandus sellele, miks see raamat mulle juba tegelikult sisukirjelduse poolest poleks meeldinud, aga ma selle ikkagi läbi lugeda otsustasin. Jah, sellel oli ilus kaanepilt. Jah, sellest on tehtud film, mis tähendab, et see meeldib ju paljudele teistele. Jah, ma ei lugenud sisukirjeldust... Seda ma kahetsen, sest kui ma oleksin ka kokkuvõttele tähelepanu pööranud, oleksin ma kohe teadnud, et raamatus on juttu surmast, (ja veel nooruki surmast) millest ma ju tean, et mulle üldse lugeda ei meeldi!

Ebameeldivaks ei teinud seda raamatut minu jaoks aga üldsegi mitte see surmaaspekt. Tegelikult oleks see justkui pidanud olema raamatu keskne teema, aga sellest oli üsnagi vähe juttu... Võib-olla see oligi üks asjadest, mis mulle ei meeldinud, et noore tüdruku surma raamatus kuidagi nii ükskõikselt käsitleti... Igatahes, peamine põhjus, miks see mulle ikkagi nii vastu karva käis oli see, et autor pidevalt korrutas, kui halb, nõme, kehvasti välja kukkunud ja täiesti loetamatu raamat see on. Ma eelistaksin selle üle ise otsustada, tänan! Ma saan aru, et autor tahtis sellega end noorele ebakindlale lugejale samastatavaks teha, aga tegelikult mõjus see pidev enese mahategemine hoopis meeletu tähelepanukarjena ning püüdlusena heakskiidu järele. Samuti tekib küsimus, et kui see lugu tema arvates nii kehv oli, siis miks ta selle üldse avaldada otsustas.

Mulle ei meeldi kunagi raamatutest halba rääkida. Isegi minule mitte nii palju meeldinud raamatute kohta üritan pigem alati ikka midagi positiivset rääkida. Selle pärast veniski see sissejuhatus nii pikaks, et üritasin justkui tõestada oma mittesobivust selle raamatu arvustamiseks, kuna olin teose valimisel olnud veidi hooletu. Ah, olgu mis tahes, mõnikord võib üks raamat ka lihtsalt mitte meeldida. Selle pärast ongi ju kirjanikke ja neil omakorda väljaantud teoseid nii palju, et igaühel on oma maitse!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!