Eduard Pärna „Mööda soist teed"

Praegusel erilisel ajal, kui kõikjal maailmas valitseb eriolukord, on lisaks vaba aja veetmise kohtadele ja muudele mitte esmase vajadusega asutustele määratud teatavad piirangud, millisel määral või kas need töötada tohivad. Nende kohtade loetellu sobituvad lisaks mänguväljakutele ja ujulatele näiteks ka raamatukogud. Minule kui suurele lugejale oli raamatukogude sulgemine muidugi suur tagasilöök, kuna ei saanud enam käia oma lusti järgi raamatuid laenutamas.

Pole aga probleemi, millest ei leiduks väljapääsu! Seega oli minu esimene lahendus pöörduda e-raamatute poole, mille lugemist ma viimasel ajal ka ohtralt harrastanud olen. Selle lahendusega kaasnes aga oma probleem. Nimelt veedan õpilasena niigi üsna suure osa oma päevast arvuti taga e-ülesandeid lahendades ning pärast koolipäeva lõppu arvuti tagant tõustes uuesti ekraani süüvimine ei ole minu silmadele just lihtne olnud. 

Nii olen juba nädalaid vaevelnud punaste ja valusate silmade pärast, mille on ilmselgelt tinginud liigne ekraani vaatamine. Koolitöö peab tehtud saama, selle osas ma suurt ise muuta ei saa, kuid ometi on ju minu võimuses valida, kuidas veedan oma vaba aega. Nii suundusin ühel päeval oma maja laka peale, kuhu teadsin peidetud olevat kastide viisi vanu raamatuid. Need raamatud, mis mul juba toas riiulis seisid, olid mul ju enamasti kõik juba loetud.

Pööningult avastasingi ma enda jaoks terve väikese varanduse. Kastidesse oli laotud raamatuid ajast, mil mu vanavanemad, isegi vanavanavanemad alles noored olid. Vanad raamatud on minu jaoks juba lugematagi tervet uurimistööd väärt, kuna nende kujundus ja andmete paigutuski on juba nii erinevad. Nii ma uurisingi seal ükshaaval raamatuid. Isegi sisule ei pööranud ma esmalt tähelepanu, vaid vaatasin hoopis raamatute väljaandmisaastaid, võrdlesin trükiste tagakaantele pandud hindu ja otsisin tühjadele lehtedele kirjeldatud võimalikke pühendusi.

Ma veetsin laka peal kokku tervelt kolm tundi, uurides pööninguhõngulisi vanu raamatuid ja tegemata välja sealsest külmast ja kergelt niiskest õhust. Kui ma peale seal veedetud tunde lõpuks värisevipõlvi redelist alla ronisin, oli seljakott mu õlal kaasa haaratud raamatutest raske. Loomulikult ei saanud ma võtta kaasa kõike, mis mulle seal huvi pakkus, vaid pidin tegema valiku, mida võtta, mida jätta. Lõppude lõpuks saan ma ju alati pööningule uue saagi järele naasta.

Minu esimeseks väljavalitud teoseks osutus Eduard Pärna „Mööda soist teed", mille väljaandmisaastaks oli märgitud 1950. Raamat oli pikast pööningul vedelemisest kolletunud ning selle lehed niiskusest laineliseks tõmbunud. Raamatust õhkus üsna tugevat kopituse lõhna. Ometi sai see teos mulle kohe armsaks, kui nägin, et selle sisekaanele oli ilusa käekirjaga maalitud pühendus minu kadunud vanavanaemale „eesrindliku õppeedukuse eest". 

Ma ei saanud oma mammaga ise kahjuks kunagi kokku, kuid tean minule räägitud lugude järgi, et ta oli väga usin, tark ja hoolas naine, kes oli ka linna huvitegevuse eestvedaja. Meil on temast säilinud ka päevikuid ja salmikuid, mis on täis tema kirjutatud luuletusi, jutte ja isegi näidendeid. Minu vanaema rääkis, et vanavanaema oli linnas isegi näiteringi juhtinud. Tunnen temas ennastki paljus ära ning temale mõeldes läheb mul alati süda soojaks, ehkki ei saanud temaga ise kunagi päriselt kokku. Kahjuks hukkus ta noorelt autoõnnetuses.

Oma vanavanaema raamatut lugema hakates tundsin kummalist nostalgiat ning lihtsalt puhast mõnu olemisest ja lugemisest. Vanadel raamatutel üleüldse on mingisugune maagiline jõud või võlu, mis lugejat hetkega haarab. Lugu ise ei avaldanud mulle teab mis suurt muljet, kuna rääkis teise maailmasõja aegsest elust eesti noorte koolipoiste silme läbi. Ometi mõjus mulle see vanaaegne keelekasutus, tähelepanu teistsugustele detailidele ja hoopis erinev loo ülesehitus, kui oleme tänapäeval harjunud.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!