Louise O`Neill „Igavesti vaid sinu"

Täiesti ausalt, otse ja keerutamata võin öelda, et see raamat ei meeldinud mulle kohe teps mitte. Selles käsitletud teema on nii sünge ja hirmutav, samas nii jõhkralt tõetruu, et paneb jalad värisema. Ma jälestasin seda kõike, mis raamatus toimus ning usun, et meeldiva pilguga ei vaata teost ükski lugeja.

Ma tahan öelda, et kõik see, millest autor kirjutab, on väga õige ja sellest on vaja rääkida. Naiste positsioon ühiskonnas on teatavatest haigetest traditsioonidest kahjuks tänapäevanigi üsna jõuliselt säilinud. Viis, kuidas autor selle lugejateni tõi, oli aga veelgi rõhutatum ja paisutatum versioon sellest, mis päriselus toimub ning selle tõttu tabas veel valusamini.

Teoses käsitlusel olev teema on väga raske ning sellest kirjutamine kahtlemata riskantne ettevõtmine. Kirjanik lausa lajatab oma aususega. Ma hindan autorit Louise O`Neillit, et ta oli endas selle jõu ja julguse leidnud, et kõikide nende väljaütlemistega avalikkuse ette tulla, mis on üks äraütlemata tänuväärne ettevõtmine. Sest paratamatult tuleb keeruliste teemade käsitlemisega kaasa ka palju kriitikat, mis iseenestest ei pruugigi käia autori töö, vaid probleemi enda pihta hoopis suurema tõenäosusega.

Jah, kõigest sellest naiste allasurutusest, rõhumisest, alavääristamisest ja veel igasugusest nende väärkohtlemisest lugemine oli väga raske. Palju oli hetki, kus tuli tahtmine raamat ära panna, sest mulle ei meeldinud sellest lihtsalt lugeda. Niisiis üritasin keskenduda hoopis kirjastiilile, et sealt ehk pisut tröösti leida ning oma meelt helgemaks teha.

Kahjuks aga leidsin ma ka kirjastiili olevat oma maitse jaoks liiga virvendava. Tundus, et autoril oli nii palju mõtteid korraga välja öelda, et ei suutnud neid oma peas enam organiseerida ning nii purskusid need kõik omavahel pudruks ja kapsaks tambituna läbisegi paberile, ilma et oleks suuremat vaeva näinud sõnade korda seadmisega. Kõik oli ju öeldud! Aga viis, kuidas oli öeldud, ei olnud minu jaoks veenev.

Päris palju toimus teksti sees ka kummalisi hüppeid ühelt teemalt teisele. Vahepeal pidingi jälle kinni pidama ning lõiku uuesti ja uuesti läbi lugema, sest ma ei saanud aru, kellest või kus või millal parasjagu jut käib. Häirivaks osutus see osa loost, kui peategelane unepuuduse käes vaeveldes nägemusi nägema hakkas. Tekst oli kirja pandud nii segaselt, et selle mote haihtus minu jaoks täiesti. Mulle ei meeldinud ka viis, kuidas tekst kohati ajas rändas, ilma et seda eelnevalt selgitatud oleks. Kummaliselt palju oli minu jaoks ka mõtetekordusi, mis ei lisanud tegelikult midagi juurde.

Huvitav oli teksti puhul aga see, kuidas kõikide tüdrukute nimed olid kirjutatud väikeste tähtedega, et rõhutada veelgi nende mittemidagitähendavust ning orjastaatust. Samas, kui meeste puhul oli isegi asesõna „ta" kirjutaud suure algustähega. Väga valus, aga tabav lähenemine. 

Raamatut lugedes pani mind millegipärast ikka ja jälle imestama, kui inimlikud need tüdrukud tegelikult sisemas on. Muidugi neid oli vormitud käituma vastavalt ebanormaalsetele reeglitele ning oma tundeid ja emotsioone eirama, kuid need olid neil ikkagi olemas. Ma mõtlen, et see, kuidas tüdruklaste sündimist kirjeldatakse kui nende „disainimist", siis peaks tegu olema ju robotitega. Ma tean, et see ei olnud autori tegelik lähenemine asjale, kuid kogu teose vältel kujutasin mina neid vaeseid väärkoheldud olendeid ette kui juhtmeid ja elektrit täis mängukanne. See selgitaks ka meeste nii ebainimlikku suhtumist neisse, kuna tol puhul poleks neil ju tegelikult elu sees.

„Igavesti vaid sinu" on roman, mis väga otseselt ja ausalt, seejuures väga tabavalt kirjeldab ootusi naistele ja noortele tüdrukutele ühiskonnas. Raamat puudutab väga mitmeid selle teemaga seotud aspekte, mis omavahel tihedalt lõimuvad. Kohati keeruline ja vastukäiv, kuid kahtlemata vajalik romaan, maailma raamaturiiulitel.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!