Scott Westerfeld „Ilusad"

Järg „Inetutele" möödus täpselt sama haaravas rütmis kui raamatu eelnevuskirje. Panin tähele palju samu elemente, mida oli kasutatud loo edasiviimiseks, kuid seda veidi teise nurga alt, mis oli vaid loogiline, kuna ka peategelase Tally vaatenurk oli ühiskonnapositsiooni liikumise tõttu muutunud.

„Ilusates" oli Tallyst tehtud ilus, kes elas Uute Ilusate linnas ning veetis oma päevi käies pidudel ning muretsedes selle pärast, mida selga panna. Tally pea oli täis udu ja teda vaevas korrapärane peapööritus alati, kui pidi meenutama endaga minevikus toimunut. Tally aju oli muudetud.

Tüdruku õnneks aga sattus ta kokku revolutsiooniliste ilusate kamba liidriga, kel nimeks Zane, ning üksteise toel hakkasid noored oma aju jõudumööda uuesti kirgastama. Pöördeline muutus toimus aga siis, kui Tallyle saabus salapärane peidetud saadetis, mis sisaldas endas kirja mineviku-Tallylt endalt ning kaht tabletti, mis pidid olema ilusate ajukahjustuse raviks.

Pöörane sündmustekäik viis neiu taas laia maailma otsima Uus-Londonit, mis oli linnast põgenute laagri nimi, kuna tõeline London oli Tally süü läbi hävitatud. Oma teel kohtus neiu kummaliste inimestega, kes näisid pärinevat justkui eel-roostekate ajast ning elama suisa kiviaja kommete kohaselt kontrastiks kogu ülejäänud maailma mugavale elule koos üliarenenud tehnoloogiaga.

Raamatu sündmustik oli väga kaasahaarav ja seikluslik, täpselt, nagu olingi eelmise osa pärast eeldanud. Minu lemmikkoht raamatus oligi üks intensiivsemaid ning näiliselt lootusetumaid olukordi, millesse peategelane loo jooksul sattunud oli. Tally oli õnnetul kombel sattunud üksinda metsikusse loodusesse, kaugele eemale kõigist temale tuttavatest kohtadest ning inimestest. Ta oli kaotanud ka oma kallima vara, milleks oli tema hõljuklaud. Ilma selleta pidi tüdruk edasi rändama jalgsi, mis on meeletult aeganõudvam ning ka ohtlikum liikumisviis.

Täheldanud, et koht, kus peategelane võitleb ellu jäämise nimel metsikus looduses, osutus raamatus mu lemmikuks, märkasin ma teatavat seaduspära oma lemmikute stseenide osas kõikide loetud raamatute seast. Panin tähele, et mulle väga meeldib lugeda ellujäämislugusid. Väga hea, kui võitlus elu eest toimub metsikus looduses, eriti metsas. Parim näide sellest on minus palavaid tundeid tekitanud triloogia „Näljamängud", mis on põhimõtteliselt õpikunäide ellujäämisloost. Tundub, et mulle meeldib näha, kuidas inimesed tulevad omal käel välja pea lootusetuna näivatest olukordadest, kus katmist nõuavad kõige esmasemad vajadused.

Autori kirjastiili puhul panin tähele, et vahepeal olid kadunud need pikad ajalised hüpped sündmustikus, mis kätkesid endas tegelikult väga olulisi sündmuseid. Mind häiris, kuidas autor seda stiili eelmise teose puhul kasutanud oli ning andsin selle pärast raamatule ka madalama hinde. Minu õnneks oli kirjanik uue teose puhul selle stiili seljatanud ning ma sain toda raamatut veel rohkem nautida kui eelmist.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!