Neil Gaiman „Kalmisturaamat"

„Kalmisturaamat" on säärane raamat, mis jääb lugejale meelde, tahab ta seda või ei. See erineb paljudest teistest oma kirjastiili ja ka teemakäsitluse poolest. See on kahtlemata väga originaalne teos, mil on maailmale oma vaade ja sõnum.

Omal moel meenutas raamat mulle „Väikest printsi" selle poolest, et võib korraga olla mitu erinevat lugu. Nagu „Väike printski", on ka „Kalmisturaamat" lugu, mida igaüks saab mõista erinevalt ning võtta sellest enda jaoks midagi erilist. Mõlemad teosed on justkui lugu loos: nad jutustavad loo, mis jutustab loo. Need on kui maskeeritud teosed, mis peituvad teise taha. Esmapilgul võib kumbagi neist pidada lasteraamatuks, kuid pärast leida neist hoopis teistsuguse sisu või tagamõtte. Mitte, et see esimese välistaks, pigem annab see raamatule väärtuse ning põhjuse, miks seda mitmeid kordi üle lugeda.

Raamatu hoopis erinev kirjastiil oli aga see, mis minus esmalt huvi äratas. Tegevuse kirjeldus algab kohast, kust seda poleks üldse oodata osanud: kõigepealt kirjeldatakse detaile, mis võiksid ka märkimata jääda, siis liigutakse edasi järjest suurema pildini, justkui pildist kaugenedes, kuni pilgu alla jõuab kogu stseen. Siis ma alustan kogu lõigu lugemist algusest, et teades, kuhu kirjeldus välja jõuab, ka uue teadliku pilguga kirjeldus läbi lugeda. Selline stiil on äärmiselt huvitav ja väga köitev. See paneb lugeja mõtlema ja muudab rahulikuks, ootuses, et milleni kogu see jut viib. Etteruttavalt võib öelda, et ega alati ei viigi kuhugi, aga üliosavalt kokku põimitud sõnad on juba ainult sellepärastki väärt tähelepanu.

Küllap on raamatu köitvaks teguriks ka selle ennenägematu teemakäsitlus. Poiss, kes kasvab üles surnuaial vaimude keskel, eraldatuna elavast maailmast, võib lugejas esialgu tekitada vastakaid tundeid. Võib ette kujutada psühhopaati või hullumeelset, kes haudu üles kaevab või mingisuguseid enesepiinamisrituaale läbi teeb. Tegelikult on Nobody Owens aga poiss nagu iga teine, isegi ehk meeldivam kui mõni. Ta on hooliv ja heatahtlik, aupaklik oma vanemate ja kõigi teiste surnuaiaasukate suhtes. Bod on uudishimulik ja tarmukas laps, kellele meeldib uusi teadmisi saada ja inimestega vestlusesse langeda. See muudab minu arvates täielikult vaatepilti surnuaedadele ja surnutele üldse, keda inimesed läbi aegade ikka pigem peljanud ja vältinud on. See raamat toob inimestele lähemale midagi, mis muidu asub kusagil kaugel ja pimedas, ära panduna päevavalguse eest.

Surnute mitte kartmine ei ole minu jaoks aga teose peamine sõnum. Raamat minu jaoks kõneleb hoopis millestki, mida ma ei tea, millestki, millega mul pole olnud kokkupuudet lähemalt kui teiste inimeste juttude ja kogemuste järgi. Eks ole see ju ka raamatu enda puhul sarnane motiiv, kuid ometi julgustab see suhtuma uude avameelselt ning võtma vastu seda, mis on tundmatu. Vajaduse korral ka nn pea ees vette hüppama, kui see on vajalik. See julgustab elama elu ja mitte kartma, võtma vastu kõik ootamatud väljakutsed ning endasse uskudes need ka täitma. Ettevaatusel on selles raamatus küll püsiv, kuid lõpuks teisejärguline koht.

Lugu elavast beebist ja surnute vaimudest on ju midagi täiesti vastandlikku. Midagi, mida iialgi ühte kompotti kokku ei pandaks. See on ebareaalne, mõeldamatu, et lihast ja luust inimlaps võiks oppida vaimude kombeid ja nende trikke, sulatades piiri elu ja surma vahel, mängides ka kõrgemate jõududega. Beebid ja surnud inimesed on tegelased, keda kõige harvem lugudes kohtab, sest nad on tegelased, kel kas pole veel olnud elu, millest pajatada või on kõik nende pajatused juba lõppenud, kuna elu on saanud elatud. Nendest tegelaskujudest kirjutamine on juba iseenesest teistest eristuv, kuid kui need tavliselt tausta sulandunud tegelased hakkavad imetegusid tegema, on juba peaaegu kindel, et sest loost üks kullaauk saab.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!