Jonathan Stroud „Lockwood & Co. Kisendav trepp"

Kui mu mälu mind just ei peta, oli „Kisendav trepp" minu esimene õudusromaan. Juhul, kui asjaolud tõesti ongi niisugused, et ühtegi õudukat mina varem üle oma toaläve lasknud pole, alustasin ma selle žanriga vist küll kohe päris ülemisest otsast, kui valida esialgu vaid noortekate seast. 

Ma ei ole iial eriline õudusjutuautaja olnud. Isegi need jubedad kummitusfilmid ja õuduste toad ja Halloween, mida nii paljud teised näivad mõnuga kaifivat, on minu jaoks asjad, millele parem ei mõtle ja võimalusel suure ringiga mööda käin. Ma ei saa end kindlasti ka ainult mingisuguse nunnu roosamanna armastajaks pidada, tegelikult ei ole ma seda üldse. Ikkagi on mulle ennem meelt mööda nn mõõdukas õudus, mis väljendub pigem püsivalt või muutuvalt kehva olukorrana nagu näiteks mõni kergem düstoopia või lihtsalt tavaeluline probleemipundar. Ootamatuid ja ettearvamatuid ehmatusi ning jumpscare`isid ma pole kunagi eriti sallinud, ma ehmun ise ilma nendetagi liiga kergesti.

Lugemistujud käivad minul väga hooti. Mõnikord tahaks õudselt lugeda imalat romanssi, isegi, kui ma tean, et see on odav ja pinnapealne; siis isutab mind mõni vana hea fantaasiaraamat, kus on lohed ja draakonid ja koopad ja maagia; äkki tuleb tuju saada targemaks ja lugeda mõnd vana ja hinnatud klassikat - mu meel kõigub täiesti seinast seina. Õudukate peale olen ka vahel harva hetkeks ikka mõelnud, kuid päriselt lugema pole julgenud asuda. „Kisendavat treppi" nägin ma raamatukogus tegelikult juba kord päris ammu, kuid parajasti ei olnud mul kohe üldse peal seda õudukaisu, nii see raamat minust sinna raamatukokku jäigi.

Internetis oma viimast raamatukogutellimust tehes, sest sisse minna veel ju ei saa, tundsin ma aga enneolematult suurt tungi lugeda midagi väga head. Soovituste saamiseks pöördusin muidugi sõbra Goodreadsi poole, kust on nii hea vaadata inimeste hinnanguid ja soovitusi raamatute osas. Sealt saingi soovituse „Kisendavat treppi" lugeda, mis esialgu muidugi veidi vastakaid tundeid tekitas, kuid raamatule osaks saanud ülevoolavat heakskiitu nähes ma ei saanud teisiti, kui pidin ise sellest vaimustusest osa saama.

Ma ütlen etteruttavalt ära, et selle raamatu läbi lugenud, kasvas minu nn õudukaisu kohe väga suureks. Kus ma senimaani olnud olen? Kui õudusžanr ongi olemuselt oma õuduse tõttu nii meeldejääv ja elamusipakkuv, olen ma igatahes ennast väga suurepärasest kirjanduse osast eraldanud, sest see konkreetne õudusromaan oli igatahes seda kõike!

Kõigepealt jäi mulle aga kohe silma hoopis raamatu sundimatu õhustik. Ma suhestusin kohe selle tegelastega ning armusin neisse kõigisse kolme silmapilkselt. Lucy kui teose minategelane on iseseisev, tark ja kuulekas tüdruk, kes jääb silma oma ratsionaalse ellusuhtumise, kuid samas ka väga naiseliku emotsionaalsusega. George oli üks mu lemmikuid, kuna tema sarkastilisus, piiridest välja murdmise võime, ääretu huvi vanade paberite üle ja loomulikult tema suurepärane huumor andsid raamatule nii palju juurde. Kogu tema naljatamine oligi üks elementidest, mis tegi sellest õudusromaanist samas ka väga muheda ja armastusväärse teose, see tegi loo minu meelest hoopis kihilisemaks ja lisas tema tegelasele nii palju usutavust. Muidugi ei saa unustada ka noorhärra Anthony Lockwoodi ennast, kummitusagentuuri Lockwood & Co. asutajat ning kindlakäelist juhti, kelle vääramatu sihikindlus, võitlusvalmidus, uskumatu nutikus ja julgus tegid temast nii unustamatu ja väga-väga meeldiva tegelase. Tema noore ea kohta mõjus tema igavene tasakaalukus, hoolivus ja arukus lausa vastupandamatult. Need kolm tegelast moodustavad tõelise kuldse trio, kelle tegemistest ma tahan veel ja veel kuulda.

Mis mulle raamatu juures veel väga meeldis, oli selle detektiiviaspekt. Teost küll ei reklaamitud välja kui detektiiviromaani, kuid sellele omased elemendid on selles kahtlemata olemas. Nii rahuldustpakkuv oli lugeda, kuidas raamatu jooksul kerinud justkui kaks üksteisest eraldiseisvat süžeeliini paralleelselt joostes edasi kulgesid ning raamatu lõpus kaunilt ühte põimusid, luues terviku, mis oli seda tegelikult algusest peale olnud, lihtsalt meie vaatepunktist ei paistnud see kohe nii.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!