Madeleine L`Engle „Ajalõhe"

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi peale ühe raamatu lõpetamist olnud suuremas segaduses kui nüüd. Terve teose vältel vaevas mind arutelu, kas tegu on geniaalse kirjatükiga või on see täielik jama. Veidikene asja seedinud, arvan, et üks ilmtingimata ei välista teist.

Sain juba raamatu eessõnast aru, et tegu ei ole pelgalt lasteraamatuga, millena see end pealtnäha reklaamib. Jah, väga segadusseajav on sõna „Disney" teose pealkirja juures, kuid võin kinnitada, et teose algupäral ei ole tolle tuntud lastele orienteeritud sisuloojaga mingit pistmist. Mulle jäi mulje, et teosega üritab autor lausa meeleheitlikult mingisugust sõnumit laiali saata, kuid ainus probleem on selles, et ma ei tea täpselt, mis see on. Üks asi on juba selles, et teos on originaalselt välja antud juba 1962. aastal, kui minu sündimiseni jäi veel tohutult pikk aeg. Teine asi on see, et teos on kirjutatud ameeriklasest lugejale, kellega samuti mina eriti täpselt suhestuda ei saa. Ma mõistan, et autor tahab teosega juhtida tähelepanu mingisugusele konkreetsele tolle aja ja tolle ühiskonna probleemile, aga minu hoomamatuse tõttu jääb sõnum mulle veidi segaseks. Ma ei saa öelda, et „Ajalõhe" peasõnum mulle täiesti arusaamatuks oleks jäänud, kuna tegelikult tajusin küll tihti läbijooksvaid sarnaseid motiive. Ma mõistsin selle sisu nii, nagu raamatu peategelane Meg väitis end tesserakti mõistvat: „Hetkeks sain ma sellele pihta! Ma ei oska seda praegu kuidagi selgitada, aga üheks sekundiks nägin ma seda vaimusilmas!" Ma sain aru, et loo tähtis komponent oli omapärasus ehk teistest eristumine. Tegelikult täpsemini väljendudes iga inimese isepärasus, massi sulandumise vältimine või üksteise matkimine kui tabu. Võrdne ja ühesugune ei tähenda üht ja sama. Selgesti oli eristatav mote, et erinev on hea, seda ei pea kartma. Teine tajutav motiiv oli muidugi hüüe, et armastus võidab kõik. See peaks olema juba midagi nii ilmselget ja iseenestmõistetavat, et selle saaks vist tegelikult iga teose ühe sõnumina kirja panna. Ometi oli „Ajalõhe" autor tundnud vajadust see sõna otseses mõttes välja hõigata. Teose lõpulehekülgedel on stseen, kus fraas „Ma armastan sind!" käibel rohkem kui mul on kahel käel sõrmi kokku. Oma tarkade sõnumite poolest on „Ajalõhe" muidugi väärt teos. Tegelikult on väga huvitav lugeda teost kohe algusest peale selle mõttega, et selle igas lauses võib peidus olla salajalne vihje peasõnumile. Antud teose puhul enamasti on ka. Selle poolest kiidan autorit muidugi soojalt, et ta väga meisterlikult on osanud oma mõtted lihtsasse loose peita. Nagu ma juba viitasin, võib enam-vähem iga lauset teoses võtta kui järgmist viidet või vihjet millelegi suuremale ja saladuslikumale. See on muidugi vaade raamatule kui teravalt ühiskonnakriitilisele teosele, mis peaks koputama iga lugeja südametunnistusele (kaasajas ja -kohas rohkem kui siin). Mind ei lasknud aga lahti mote, et raamat on sihitud ikkagi ju väga noorele lugejaskonnale. Ma ei kuulutaks just suurima kindlusega, et iga laps päris maailmas on sama nutikas ja kõikehoomav kui raamatus on 5-aastane tegelaskuju Charles Wallace. Analüüsides teost selle sügavast sõnumist eraldiseisvana kui noortele orienteeritud fantaasiaromaani, jättis see mind pehmelt öeldes küll pigem külmaks. Minu peamine probleem selle juures ongi vist tolle liiga ülepaisutatud fantastilisus. See on alati positiivne, kui raamatul on lugejale pakkuda midagi uut ja originaalset, kuid minu arvates on „Ajalõhe" autor oma erilisusega küll veidi üle piiri läinud. Jääb mulje, nagu oleks enam-vähem igasse elementi üritatud juurde lisada midagi täiesti uut ja mõistmatut, mis teeb teose tervikust pigem seosetu virrvarri kui huvitava ja paeluva loo. Paljusid asju, mis kujunevad romaanis peamisteks pöördepunktideks, ei ole isegi raamatu tegelastele endile mõistetavaks tehtud, saati siis veel lugejale. Seepärast julgesin ma alguses nimetada teost ka „täielikuks jamaks", kuna minu arvates puudub tollel lool kui fantastilisel noorteromaanil igasugune sidusus ja loogika. Tegelaste motiivid jäävad tihti lahti seletamata ja süžeeliinid on kirjutatud lohakalt, justnagu kiirustades loo lõpu poole. Teose lõpplahendusest rääkides valmistas mulle suure pettumuse see, kui kiiresti see kõik toimus. Kogu tegevus, mille poole terve teose jooksul ülesehitus oli toimunud, jutustati ära vaid viimaste 20 lehekülje peal. Samuti ei saanud ka teose suur probleem ju tegelikult lahendust. Lugu lõppes seal, kus teised fantaasiaromaanid oleks alles kulminatsioonini kerima hakanud. Nonii, sellega sain vist oma igale poole laiali valgunud mõtted „Ajalõhe" kohta veidi täpsemaks koondatud. Kahtlemata on tegu sellise teosega, millesarnast teist vist polegi. Vähemalt mina pole kunagi midagi selletaolist varem lugenud. Ma arvan, et see ongi liiga erinev, et seda üldse millegagi päriselt võrrelda saaks või seda põhjendatult arvustada. Tegu on kordumatu teosega, mille täit olemust vist mõistiski vaid autor ise. Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!